pärast nii hea mälestuse näitamist oma eesmärgile võiks jõuda. Mina ise tahan selle rüütli nime nimetada, kelle oda ja õnn ühes minu hobuse eksitusega mu maha rabasid: see oli rüütel von Ivanhoe; ka polnud seal sakside seas ühtegi, kes võrdlemisi oma aastatega sõjamehena temast oleks kuulsam olnud. — Kuid ühte tahaksin ma öelda ja valjusti: oleks ta Inglismaal ja tahaks ta eelseisval turniiril St. John-de-Acre väljakutsumist korrata, siis oleksin ma valmis praegusel ratsul ja varustuses temale igasugust paremust sõjariistades lubama ning tagajärge ära ootama.“
„Oma väljakutsele saaksite peagi vastuse,“ ütles palverändaja, „kui teie vastane lähedal oleks. Praegusel asjade seisukorral aga ärge segage vaikse saali rahu selle võitluse oletatavate tagajärgedega kiideldes, mida olla ei saa, nagu te isegi teate. Kui Ivanhoe kunagi peaks Palestiinast tagasi tulema, siis olen mina teile tagatiseks, et ta teie vastu välja astub.“
„Heakene tagatis!“ ütles tempelrüütel; „ja mida panete pandiks?“
„Selle relikvia,“ ütles palverändaja ja võttis väikese elevandiluust karbikese oma rinnalt ning lõi risti ette, „selles on tükk püha ristipuud Karmeli mäelt.“
Jorvaulx’i kloostriülem lõi omale risti ette ja luges Meie-isa palvet, millega kõik ühinesid, välja arvatud ainult juut, muhameedlased ja tempelrüütel; viimane võttis, ilma et oma pead oleks paljastanud või kuidagi muul viisil oma autundmust relikvia pühaduse ees avaldanud, kaelast kuldketi ja viskas selle lauale, lausudes: „Prior Aymer hoidku minu nimetu rändaja panti selle tagatiseks, et kui rüütel von Ivanhoe peaks Briti nelja mere piirkonda tulema, siis peab ta Brian de Bois-Guilberti väljakutse vastu võtma, ja kui ta seda mitte ei tee, kuulutan mina ta igas tempelhoovis kogu Euroopas argpüksiks.“
„Seda pole vaja,“ ütles leedi Rowena suud avades. „Minu häält peab kuuldama, kui keegi teine siin saalis puuduva Ivanhoe kaitseks sõna ei võta. Mina kinnitan, tema
58
