„Ei, leedi,“ vastas Rebekka vaikse kurbusega pehmes hääles ja ilusais näojoontes, „see ei või olla. Ma ei või ometi oma isade usku vahetada, nagu vahetan ilmastiku kohaselt riideid, ja õnnetu pole ma mitte, leedi. Tema, kellele ma oma tulevase elu pühendan, tema on mu trööstija, kui ma täidan tema tahtmist.“
„On teil siis kloostreid, kus te mõtlete varju otsida?“ küsis Rowena.
„Ei, leedi,“ ütles juuditüdruk, „kuid juba Aabrami päevilt on meie seas naisi olnud, kes oma mõtted taevale pühendanud ja oma teod halastuse teenistusse pannud, ravitsedes haigeid, söötes nälgijaid ja trööstides kurbi. Nende sekka läheb ka Rebekka. Ütle seda oma isandale, kui ta peaks selle saatuse järele küsima, kelle elu ta päästis.“
Tahtmata lõi Rebekka hääl värisema ja omandas õrnuse varjundi, mis ehk rohkem avaldas, kui ta ise oleks tahtnud. Ta tõttas Rowenaga jumalaga jätma.
„Elage hästi,“ ütles ta. „Võiks see, kes on loonud juudid ja kristlased, oma rikkalikuma õnnistuse teile osaks lasta saada. Laev, millega sõidame, tõstab enne oma purjed, kui sadamasse jõuame.“
Ta kadus toast ja jättis Rowena imestanult maha, nagu oleksid tema silmad vaadelnud mõnd nägemust.
Ilus saksilane jutustas oma haruldasest kõnelemisest abikaasale, kellesse see sügavat mõju avaldas. Tema elas Rowenaga kaua ja õnnelikult, sest neid sidus noorusarmastus ning mälestus võidetud raskustest aina suurendas seda armastust. Kuid ometi oleks nii huvitav teada, kas mitte mälestus Rebekka ilust ja suurmeelsusest Ivanhoed sagedamini vaatamas ei käinud, kui see ilusale Alfredi võsule oleks võinud meeldida.
Ivanhoe paistis kuningas Richardi teenistuses silma ja tema sai oma isanda nii mõnegi armuteo osaliseks. Ta oleks veel kõrgemale tõusnud, kui mitte varajane surm seda kan-
505
