„Ja tema areteerib Malvoisini,“ ütles kuningas oma silmavarju tõstes, „Richard Plantageneti käsul, kes ise kohal. Konrad Mont-Fitchet, sinu õnneks pole sa mitte minu alamana sündinud. Kuid sina, Malvoisin, sured ühes oma venna Filipiga, enne kui ilm nädala vanemaks saab.“
„Mina panen sinu otsusele vastu,“ ütles suurmeister.
„Uhke tempelrüütel,“ ütles kuningas, „seda sa ei või, sest tõsta oma silmad ja sa näed oma kindlustel lehvimas Inglise lipu tempelordu lipu asemel! Ole mõistlik, Beaumanoir, ja ära pane asjata vastu. Sinu käsi on lõvi lõugades.“
„Mina kaeban sinu peale Roomas,“ ütles suurmeister, „meie ordu vabaduste ja eesõiguste rikkumise pärast.“
„Olgu nõnda,“ ütles kuningas, „kuid iseenda pärast ära süüdista mind siin vägivallas. Saada oma koosolek laiali ja mine oma kaaslastega lähemasse pretseptooriumi (kui see kuskil veel leida), mis pole veel tehtud salasepitsuste pesaks Inglise kuninga vastu. Või kui sa tahad, siis jää meie võõrussõpruse hoolde, et tunnistajaks olla meie õigusemõistmisele.“
„Mina peaksin seal majas külaline olema, kus ma olen käskinud?“ ütles tempelrüütel. „Ei kunagi! Kaplanid, laulge Quare fremuerunt Gentes[1]? Rüütlid, kannupoisid ja püha templi pooldajad, olge valmis Beau-seant’i lipule järel käima.“
Suurmeister rääkis auväärilikkusega, mis isegi Inglise kuninga omaga võis võistelda, ja andis seega oma jahmatanud ja hirmunud poolehoidjaile uut julgust. Nad kogunesid tema ümber, nagu teevad seda lambad karjakoeraga, kuuldes hundi ulumist. Kuid hirmu poolest polnud nad lammaste sarnased, nende pilgud ja tumedad näod avaldasid ähvardusi, mida nad sõnades ei söandanud väljendada. Nad muutusid tumedaks piigireaks, kus helendasid rüütlite valged mantlid õpilaste tumedate kehakatete keskel musta pilve
- ↑ Mispärast jooksevad paganad murdu kokku. (Taaveti l. II, 1.) Tõlk.
495
