dikule, kes oma hobust kiiremale käigule kihutas ja võitlusvälja poole tõttas. Sajad hääled hüüdsid: „Võitleja! Võitleja!“ Eelarvamistest ja ebausust hoolimata rõõmutses hulk ometi, kui rüütel võitlusväljale sõitis. Järgmisel silmapilgul hävisid aga lootused, mis tema õigel ajal ilmumine äratanud. Hobune, mis mitu penikoormat kõige suurema kiirusega ära sõitnud, näis väsimuse pärast jalul tuikuvat, ja ratsanik, kuigi ta julgesti võitlusväljale ilmus, näis haiguse, väsimuse või mõlema tagajärjel vaevalt suutvat sadulas istuda.
Heeroldi nõudel, kes tema seisuse, nime ja otstarbe järele küsis, vastas võõras rüütel valmilt ja julgelt: „Mina olen hea ja suursugune rüütel, tulin selleks siia, et oda tõsta ja mõõka paljastada selle tüdruku Rebekka, Yorki Isaaki tütre eest, püüdes tõendada, et tema kohta tehtud kohtuotsus on vale ja õiguseta ning et minu vastane härra Brian de Bois-Guilbert on äraandja, mõrtsukas ja valetaja — seda tahan ma tõendada siin võitlusväljal oma kehaga tema vastu, nii tõesti kui ma loodan Jumala, neitsi Maria ja meie isanda püha George abi peale.“
„Võõras peab kõige pealt tõendama, et ta on hea rüütel ja auväärt suguvõsast,“ ütles Malvoisin. Tempelordu ei saada oma võitlejaid nimetute meeste vastu.“
„Minu nime,“ ütles rüütel oma kiivrit kergitades, „tuntakse paremini ja minu põlvnemine on puhtam kui sinu oma, Malvoisin. Mina olen Wilfred von Ivanhoe.“
„Mina ei taha sinuga praegusel silmapilgul võidelda,“ ütles tempelrüütel muudetud ja õõnsal häälel. „Paranda oma haavad, muretse endale parem hobune, siis ehk pean ma sind selle vääriliseks, et su poisikeselikku kelkimist karistada.“
„Ha, sa uhke tempelrüütel,“ ütles Ivanhoe, „oled sa juba unustanud, et sa selle oda ees kaks korda oled langenud? Tuleta meelde Acre turniiriplatsil, niisama ka võitlust Ashbys, tuleta meelde oma uhket kiitlemist Rotherwoodi saalis, kus sa oma kuldketi minu relikvia vastu pantisid, et sa Wilfred von Ivanhoega oma au jalaleseadmiseks tahad võidelda! Selle
491
