Võitleja mõlemal küljel sõitsid Konrad von Mont-Fitchet ja Albert de Malvoisin, kes teotsesid tema risti-isadena. Nemad kandsid ordu valgeid rahuriideid. Nende kannul ratsutasid teised ordu kaaslased hulga kannupoiste ja paažidega mustas riides, kellest ükskord pidid saama tempelordu rüütlid. Neile järgnes valvurile salk jalgsi, samuti mustas riides, mille keskel paistis süüaluse kahvatu kuju, lähenedes pikkamisi, kuid kartuseta oma saatuse lõpupaigale. Temalt olid võetud kõik ta ehted, sest nende seas võis ehk peituda mõni saadana amulett, mis see oma ohvritele selleks annab, et neid takistada pihtimast isegi piinamistel. Jämedast valgest riidest lihtsalt valmistatud riie oli ilmunud tema idamaaliste kehakatete asemele, kuid tema pilgus oli nii palju resigneeritud julgust, et isegi selles riides ja ilma ühegi ehteta peale oma mustade lokkide äratas ta ka kõige valjemas vagatsejas kahetsust, miks küll nii kena olevus on tehtud kurjuse anumaks ja kuradi orjaks.
Ohvri järel käis salk pretseptooriumi alamaid elanikke, kõigil käed kokku pandud ja silmad maha löödud, nagu püha kord nõudis.
See aeglane rongikäik liikus mööda kingu külge ülespoole, tipule, kus oli turniiriplats, ja sinna sisse minnes tegi ta seal terve ringi paremalt poolt pahemale ning jäi siis seisma. Sündis väike segadus sel silmapilgul, kui suurmeister ja tema kaaslased, peale võitleja ja tema risti-isade, oma hobuste seljast maha tulid ja need kannupoiste kätte andsid, kes nad võitlusväljalt ära viisid.
Õnnetu Rebekka viidi tuleriida juurde mustale toolile. Esimesel momendil, mil ta heitis pilgu sellele õudsele surmapaigale, mis oli meeltele sama kole kui kehale piinav, valdas teda hirmuvärin ja silmi sulgedes näis ta palvetavat, sest ta huuled liikusid, kuigi ei tulnud kuuldavale sõnu. Üürikese aja pärast avas ta aga silmad uuesti ja vaatas kindlal pilgul tuleriita, nagu tahaks ta sellega harjuda, misjärel ta oma pea pikkamisi ja loomulikult kõrvale pööras.
486
