Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/480

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nägu pole Jumal teab mis naeruväärist. Tahad sa aga tingimata naerda, siis võin ma selleks parema põhjuse anda. Anna mulle oma käsi, õigem laena ta mulle, sest ma palun teda ainult sõpruses. Siin, onupoeg Wilfred von Ivanhoe, sinu kasuks ütlen ma sellest lahti ja tõotan seda vandega. Hei! püha Dunstani nimel, meie onupoeg Wilfred on kadunud! Aga kui mu silmad paastumisest pole nõrgenenud, siis nägin ma teda ometi just praegu siin.“

Kõik vaatasid ümber ja otsisid Ivanhoed, kuid tema oli kadunud. Viimaks saadi teada, et keegi juut oli teda otsinud ja et peale üsna lühikest läbirääkimist oli ta Gurthi ja oma sõjariistu nõudnud ning oli lossist lahkunud.

„Ilus onutütar,“ ütles Athelstane Rowenale, „kui ma julgeksin mõelda, et see kadumine mitte kõige mõjuvamail põhjusil pole sündinud, siis võiksin ma tagasi võtta…“

Aga niipea kui Athelstane peale Ivanhoe puudumist neiu käe oli vabastanud, lahkus see silmapilk toast, sest tema seisukord oli siin piinlikuks muutunud.

„Tõepoolest,“ lausus Athelstane, „naisi võib kõigist loomadest kõige vähem usaldada, vahest ahvid ja abtid välja arvatud. Olgu ma uskmatu, kui ma mitte temalt tänu ei oodanud ning võib-olla suudlust veel peale kauba. Need neetud surnuriided on ära tehtud, kõik põgenevad nende eest. Teie poole, suursugune kuningas Richard, pöördun ma oma truuduse tõotusega kui ustav laenumees.“

Kuid ka kuningas Richard oli läinud ning keegi ei teadnud kuhu. Viimaks saadi teada, et ta lossiõue rutanud, seal eelnimetatud juudi oma juurde kutsunud ja temaga rääkinud, siis silmapilk hobuse nõudnud, sadulasse karanud, juudi sundinud teise hobuse selga istuma ning niisuguse ajuga minema sõitnud, et vana juudi elu eest keegi pennigi poleks võinud maksta, nagu Wamba arvas.

„Minu hinge õndsuse nimel!“ hüüdis Athelstane, „kindlasti on Zernebock mu lossi minu äraolekul vallanud. Mina tulen kui hauast tõusnu surnuriietes tagasi ja igaüks, kellega


480