kiiver peas olnud, siis poleks ma hoopi suurt tähele pannud ja selle tempelrüütlite tagasi maksnud, nii et tal enam poleks tarvidust olnud põgeneda. Kuid nüüd langesin ma uimaselt maha, olgugi et jäin haavamata. Tapetud langesid igast küljest minu peale ja mina ei tulnud enne meelemärkusele, kuni ma enda leidsin puusärgist, mis oli õnneks avatud ja püha Edmundi kiriku altari ette paigutatud. Aevastasin mitu korda, ohkasin, ärkasin ja oleksin üles tõusnud, kui köster ja abt hirmunult müra peale juurde jooksid ja vististi sugugi rõõmsad ei olnud, et nad selle mehe elusana leidsid, kelle pärijaiks nad pidid saama. Mina küsisin viina, ja nemad andsid mulle midagi, mis pidi millegagi segatud olema, sest ma uinusin veel raskemalt kui enne ja ei ärganud enam mitme tunni jooksul. Nüüd olid mu käed seotud ja jalad nii kõvasti kinni mässitud, et mu pahkluud veel seda mäletadeski valu teevad. Koht, kuhu nad mu pannud, oli sootuks pime ja nagu ma sumbunud, kopitanud õhu järele otsustasin, pidi see mõni matusepaik olema. Minu peas keerlesid alles imelikud mõtted selle kohta, mis minuga küll sündinud, kui kaks mungakelmi sisse astusid. Nemad püüdsid mulle seletada, mina olevat puhastustules, kuid liiga hästi ma tundsin isa abti hingeldavat häält. Püha Jeremias, kui hoopis teisiti kõlas see hääl siis, kui ta minult uut küpsisetükki palus! See koer pidutses minuga ju millalgi jõulust kolmekuningani.“
„Kannatust, suursugune Athelstane,“ ütles kuningas, „tõmmake hinge tagasi ja jutustage aeglasemalt oma lugu. Tõepoolest, seda on parem kuulata kui mõnd romaani.“
„Ei, Bromeholmi risti nimel, selles polnud midagi romantilist,“ ütles Athelstane. „Odraleib ja janu vastu vett, see oli kõik, mis need kitsid kelmid mulle andsid, kelle minu isa ja mina ise oleme rikastanud, kuna nende sissetulekuks varemalt olid ainult pekitükid ja viljamõõdud, mida nad palvete eest said vaestelt orjadelt ja pärispõlvelistelt. See tänamata rästikute pesa, minusugusele kaitseisandale annavad nad odraleiba ja vett! Ma suitsutan nad nende pesast välja, kuigi mind sellepärast kirikuvande alla peaks pandama!“
475
