uskmatud pühal maal, härra rüütel. Aga lihtne eine on Juba lauale kantud, laske see hea maitsta ja olgu hea tahtmine puuduliku roa vabanduseks.“
Kuid lauale laotud road ei vajanud majaisanda vabandust. Mitmeti valmistatud sealiha ilmus laua allaotsa, niisama ka kana-, hirve-, kitse- ja jäneseküpsis ning mitut tõugu kala — ühes suurte leivapätside ning meega sissekeedetud puuviljaga. Rikkalikult esitatud vähemad metslinnud kanti lauale mitte vaagnail, vaid varda otsas ja ulatati korda mööda külalistele, kes sealt lõikasid, mis kellelegi meeldis. Iga suursuguse isiku kõrval seisis hõbekarikas; madalam laud oli varustatud suurte joogisarvedega.
Kui õhtusöögiga pidi algust tehtama, tõstis maja ülem äkki oma kepi ja ütles valjusti: „Pidage! Ruumi leedi Rowenale!“ Saali ülemises otsas laua taga avanes külg-uks ja nelja naisteenija saatel ilmus Rowena saali. Cedric, keda tema hoolealuse ilmumine praegusel silmapilgul küll meelepäraselt ei üllatanud, tõttas ometi talle vastu ja viis ta aupaklikult oma paremal käel seisvale kõrgemale toolile, mis oli määratud majaleedile. Kõik tõusid tema vastuvõtmiseks püsti ja nende viisakust tumma liigutusega vastates liikus ta gratsiöösilt laua äärde oma paigale. Enne kui ta seda jõudis teostada, sosistas tempelrüütel kloostriülemale: „Turniiril ei kanna ma mitte teie kuld-kaelaketti. Hiiose viin on teie oma.“
„Eks ma öelnud?“ vastas prior, „kuid taltsutage oma vaimustust, franklin peab teid silmas.“
Hoolimata sellest hoiatusest andus Brian de Bois-Guilbert oma silmapilksele tundmusele ja kiindus silmadega Saksi iludusse, mis ehk just oma välimise erinemisega hommikumaa sultanite tütardest tema kujutlusvõime valdas.
Rowena, kes oma soo paremais proportsioones vormitud, oli pika kasvuga, kuid mitte sedavõrt, et see iseäralikult silma oleks torganud. Tema nägu oli haruldaselt õrna jumega, kuid suursugune peaseis ja näojooned päästsid ta sel-
47
