misega võidi rüvetada. Kui niisugune tähelepanelikkus tõepoolest lahkunule kasu võis tuua, siis oli tal õigus seda püha Edmundi vendadelt loota, sest peale saja kuldtüki, mis hingelunastuseks makstud, oli Athelstane ema veel teatanud, et ta mõisa paremad maad mõtleb oma mehe ja poja alaliste hingepalvete korraldamiseks kloostrile annetada.
Richard ja Wilfred läksid Cedricu järel surma ruumi, kus nad oma juhi eeskujul, kes pühalikult lahkunu raami peale tähendas, vagalt risti ette lõid ja lühikese palve kadunu hinge heaks pomisesid.
Peale seda vaga inimarmastuse kohuse täitmist kutsus Cedric nad jällegi endaga kaasa, libisedes kuulmata sammul üle kivipõranda, kuni ta mõne astme ülespoole läks ja suure ettevaatusega avas väikese palvekoja ukse, mis kabeli kõrval. See oli umbes kaheksajalaline nelinurk ja nagu kabelgi müüri paksusesse õõnestatud. Tema õhuauk seisis õhtu poole ja oli väljastpoolt laiem, seestpoolt kitsam ning sealt pääsis päikesekiir pimedasse ruumi, kus ta auväärilise välimusega vana naist valgustas, kelle näojooned veel majesteetliku ilu ilme olid alal hoidnud. Tema pikk leinariie ja mustadest küpressidest leinapärg suurendasid tema naha valgust ja tema valkjate juukselokkide ilu, mida aastad polnud halvendanud ega hõbestanud. Tema näoilme avaldas kõige sügavamat resigneeritud kurbust. Kivilaual tema ees seisis elevandiluust Lunastaja ristipuus, mille kõrvale oli paigutatud rikkalikult piltidega ehitud kuldhaakidega ja -ilustustega palveraamat.
„Suursugune Edith,“ ütles Cedric, kui ta üürikeseks vaikides oli peatunud, nagu tahaks ta külalistele aega anda majaleedi vaatlemiseks, „need on auväärt võõrad, kes sinu kurbusest tulevad osa võtma. Ja see siin on see vapper rüütel, kes nii tublisti võitles selle vabastamiseks, keda meie täna leiname.“
„Tema tublidusele olgu tänu,“ vastas leedi, „kuigi taevas tahtis, et see oleks asjata. Tänan teda ja ka tema kaaslast, kes on tulnud vaatama Adelingi leske, Athelstane ema tema
468
