Neljakümneteine peatükk.
Marcello laiba ümbert leidsin nad. |
Coningsburghi lossi suure torni sissekäik on väga haruldane ja annab tunnistust selle endise aja suurest lihtsusest, mil ta ehitatud. Rida väga järske ja kõrgeid astmeid viib torni lõunapoolsel küljel madalale uksele, kus julge vanaaja-uurija veel praegu või vähemalt veel mõne aasta eest võis pääsetee leida väikesele trepile, mis ehitatud torni peamüüri paksusesse ja mis viis ehituse kolmandale korrale: kaks alumist korda olid vangikongid või keldrid, mis said oma valguse ja ka õhu kolmandal korral olevast neljanurgelisest august, seistes ühenduses selle ülemise korraga nähtavasti ainult redeli kaudu. Neljakordse torni ülemistesse ruumidesse pääsis mööda välist treppi, mis tugenes välissammastele.
Mööda seda raskepärast ja keerulist käiku juhatati kuningas Richard oma truu Ivanhoe saatel neljanda korra ruumi, mis võttis kogu torni pinna oma alla. Üles minnes leidis Ivanhoe aega oma nägu mantlisse mässida, et end mitte enne isale tuntavaks teha, kui kuningas selleks märku annab.
Siin ruumis oli suure tammise laua ümber tosin kõige valitumate Saksi perekondade esindajaid naaberümbrusest koos. Need olid kõik vanad, vähemalt aastais mehed, sest nooremad, nagu Ivanhoe, olid vanemate suureks meelepahaks juba nii mõnegi takistuse maha murdnud, mis eraldas võitjad normannid võidetud saksilastest pooleks aastasajaks.
Nende auväärt meeste mahalöödud ja murelikud pilgud, nende vaikus ja leinav seisak sünnitas väljaspool lossi pidutseva hulga meeleoluga terava vastandi. Nende hallid juuksed ja pikad habemed, sama ka nende vanaaegsed kuued ja mustad, laiad mantlid hakkasid väga hästi kokku
466
