Päratu suure tamme all korraldati nüüd Inglise kuningale ruttu eine ja teda ümbritsesid mehed, kes seisid väljaspool tema riigi seadust, kuigi nad praegu kujundasid tema hoovi ja ihukaitse. Kui pudel hakkas ringi käima, kaotasid karedad metsavennad peagi kartuse kuninga ees. Vaheldusid laul ja naljatused, räägiti olnud tegudest ja kuna nad oma õnnelikku seadusevastast eluviisi ülistasid, unustasid nad viimaks täiesti, et nad teevad seda loomuliku ja kõrgema seaduslikkuse kaitsja juuresolekul. Lustilik kuningas, kes oma kõrget au rohkem tähele ei pannud kui teda ümbritsev seltskondki, naeris, jõi ja heitis meestega nalja. Aga Robin Hoodi loomulik tundmus ajas teda soovima, et koosviibimine enne lõpeks, kui tema kooskõla midagi võiks rikkuda, seda enam, et ta Ivanhoe otsaesist nägi piiratuna murepilvist. „Meie tunneme end oma vapra kuninga juuresolekust austatuina,“ ütles ta Ivanhoele eraldi, „kuid ma ei tahaks mitte, et ta oma aega raiskaks, mis on kuningriigi seisukorra pärast nii kallis.“
„Seda ütlesite hästi ja targasti, tubli Robin Hood,“ ütles Wilfred samuti eraldi. „Pealegi ei pea unustama, et need, kes majesteediga kõige lõbusamalt naljatavad, ometi lõviga mängivad, kes kõige vähemalgi põhjusel oma küüsi kui ka hambaid tarvitab.“
„Teie puudutasite minu kartuse õrnemat punkti,“ ütles pealik; „minu mehed on oma tegevuse ja loomu tõttu toored ja kuningas sama äge kui heasüdameline, võimatu on teada, kui pea võib leiduda haavamise põhjus või kui soojasti seda vastu võetakse, sellepärast on aeg söömingut lõpetada.“
„See peab siis teie korraldusel sündima, vapper vabamees,“ ütles Ivanhoe, „sest iga tähendus minu poolt on temale ainult hoogu annud pidutsemise pikendamiseks.“
„Pean ma siis juba nii pea oma kuninga andeksandmise ja heatahtluse mängule panema?“ ütles Robin Hood üürikeseks peatudes. „Kuid püha Christopheri nimel, nõnda peab see olema. Mina poleks tema armu väärt, kui ma selle eest kõigega valmis poleks riskeerima… Scathlock,
460
