„Tõuske üles, mu sõbrad,“ ütles Richard armulikul toonil ja pööras nende poole oma palge, milles harilik heasüdamlus juba hiljutise viha võitnud, järele jättes sinna ainult pingutusest tõusnud kerge puna. „Tõuske üles,“ kordas ta. „Teie üleastumised, olgu metsas või põllul, on tasutud selle abiga, mida te Torquilstone vallide all tõite mu rõhutud alamaile ning täna oma kuningale. Tõuske, mu laenumehed, ja olge tulevikus head alamad. Ja sina, tubli Locksley…“
„Ärge nimetage mind enam Locksleyks, mu laenuhärra, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, kardan ma, liiga kaugele kostnud, kui et ta poleks teie kuninglikku kõrva puutunud… Mina olen Sherwoodi metsa Robin Hood.“
„Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst,“ ütles kuningas, „kes poleks mitte sinu nime kuulnud, mille kõla ulatub Palestiinani. Kuid ole kindel, tubli röövel, mitte ainustki sinu tegu, mis sa minu äraolekul segaste aegade tõttu teinud, ei pea karistustega mälestatama.“
„Vanasõnal on õigus,“ ütles Wamba, kes oma sõna vahele pistis, aga vähema julgusega kui harilikult,
„On kiisuke läind, |
„Wamba, oled sa siin?“ ütles Richard. „Nii kaua pole juba sinu häält kuulnud, et ma arvasin, sa oled ehk plehku pistnud.“
„Mina plehku pistnud!“ hüüdis Wamba. „Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud? Siin lamab see hall hobu, minu mõõga võiduhind, mille ma hea meelega uuesti jalule aitaksin, kui ma tema asemele oleksin võinud sirutada tema isanda. Õige ta ju on, alguses taganesin ma pisut, sest narrivammus ei pea piigile nii hästi vastu kui raudriie. Aga kuigi ma mõõgaga hästi ei võidelnud, ometi peate tunnustama, et ma seda paremini puhusin.“
„Ja heaks otstarbeks, aus Wamba,“ vastas kuningas. „Sinu head teenistust ei unustata.“
453
