salk vabamehi metsast välja tungis, keda juhatasid Locksley ja lõbus munk, võttes agaralt lahingust osa, nii et kallaletungijad peagi surnult või raskesti haavatult maas lamasid. Must rüütel tänas neid teatud ülevusega, mida nad varemalt tema tegumoes polnud tähele pannud, sest tänini oli ta talitanud enam julge ja otsekohese sõdurina kui kõrgemast soost isikuna.
„Mul on väga tähtis,“ ütles ta, „teada saada, enne kui ma päästjaile oma tänu avaldan, kes on küll minu vaenlased. Ava sinise rüütli näovari, Wamba, sest tema näib olevat kelmide peamees.“
Naljahammas läks silmapilk mõrtsukate pealiku juurde, kes kukkudes vigastada oli saanud ja lamava hobuse all kinni oli, ilma et ta oleks võinud tõusta või põgeneda.
„Lubage, vapper härra,“ ütles Wamba, „mina pean nüüd teil kannupoisiks olema, nagu olin esiti tallipoisikski: esiti võtsin teid sadulast maha, nüüd vabastan teie pea kiivrist.“
Nõnda öeldes ta päästis mitte just õrnal käel lamaja peast kiivri, mis eemale rohule veeres ja krampluku rüütlile hallid juuksed ja näo avas, mida ta praegustel oludel kuidagi ei lootnud näha saada.
„Waldemar Fitzurse!“ hüüdis ta imestanult, „mis võis küll sinusuguse kõrgeaulise isiku niisugusele autule teole ajada?“
„Richard,“ ütles vangistatud rüütel talle otsa vaadates, „sina tunned inimesi vähe, kui sa ei tea, kuhu võib Aadama lapse ajada auahnus ja kättemaksu-himu.“
„Kättemaks?“ vastas must rüütel. „Ma pole sulle kunagi ülekohut teinud. Minule pole sul midagi kätte maksta.“
„Minu tütar, Richard, kelle sa ära põlgasid — kas see polnud teotus normannile, kellel on sama suursugune veri nagu sinul omalgi?“
„Sinu tütar?“ vastas must rüütel. „See on vast vaenluse ja verevalamise põhjus! Minge eemale, mu härrad, ma tahaksin temaga üksi rääkida. Ja nüüd, Waldemar Fitzurse,
451
