pidist pole lausunud. Ja mis keelesse puutub, siis tahan ma hea meelega selles kõnelda, mida rääkis minu auväärt vanaema Hilda von Middleham, kes peaaegu sama suures vagaduse kuulsuses suri, nagu tema õnnistatud nimekaim Hilda von Whitby[1], Issand olgu talle armuline!“
Kui kloostriülem selle arvatava lepituskõne oli lõpetanud, ütles tema kaaslane lühidalt ja tähendusrikkalt: „Mina räägin ikka prantsuse keelt, mis on kuningas Richardi ja tema aadli keel, kuid ma oskan küllalt inglise keelt, et maa pärisrahvaga mõtteid vahetada.“
Cedric heitis rääkijale ühe neist rutulistest ja vihastest pilkudest, mida iga võrdlus kahe võistleva rahva vahel esile kutsus, kuid mäletades võõrussõpruse kohuseid surus ta suurema viha-avalduse tagasi ja näitas oma külalistele enese tooli kõrval kaks madalamat istet ning andis märku õhtusööki lauale kanda.
Kuna teendrid ruttasid isanda käsku täitma, tabas selle silm seakarjust Gurthi, kes just praegu ühes oma kaaslase Wambaga sisse astus. „Saatke need logardid siiapoole,“ ütles Cedric kärsitult. Ja kui süüalused kõrgendi ette seisma jäid, ütles ta: „Kust see tuleb, te võrukaelad, et te nii kaua väljas ümber vedelesite? Kas tõid oma karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja marodööridele?“
„Kari on terve, teie meeleheaks,“ vastas Gurth.
„Aga mulle ei meeldi see, võrukael,“ ütles Cedric, „et ma kaks tundi teisiti pidin oletama ning oma naabrite vastu kättemaksmist hauduma, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, siis ootavad sind rauad ja vangitorn.“
Gurth, kes oma isanda ägedat loomu tundis, ei katsunud end vabandada, aga narr, kes oma ameti tõttu Cedricu poolt kannatlikkust võis loota, vastas mõlema eest: „Tõepoolest, onu Cedric, täna öösi pole te tark ega arukas.“
- ↑ Whitby klooster (asut. a. 657) oli Yorkshires kõrge mäe otsas, kuhu viis 200-astmeline trepp. Tema varemed on veelgi olemas. Tõlk.
45
