pisut aimu anda. Nõnda siis kujutlege seda rüütlit, nagu meie teda juba kirjeldanud, tugevana ja pikana, laiade õlgadega, tugevate kontidega, oma vägeva sõjahobu seljas, kes oli selle raskuse kandmiseks justkui loodud, nii kergesti ta astus; kiivri näokaitse oli üles tõstetud, et oleks kergem hingata, ainult alumine jagu oli suletud, et näojooni uudishimulikkude silmade eest varjata. Aga tugevad pruuniks põlenud paled olid selgesti näha, samuti ka suured ja selged sinised silmad, mis välkusid ülestõstetud näovarju alt. Rüütli kogu olek avaldas muretut rõõmu ja julget eneseusaldust — meeleolu, mis kunagi hädaohtu ei kartnud, kuid ometi alati valmis oli temale vastu astuma; hädaoht oli harjunud mõte, harilik seltsiline sellele, kellele elukutseks oli sõda ja ootamatud juhtumused.
Narr kandis oma harilikku fantastilist ülikonda, kuid viimase aja sündmused olid ta sundinud oma puumõõga kõvera terasmõõga vastu vahetama ning kilbigi omandama, mida ta oma elukutse peale vaatamata Torquilstone piiramisel osava meistrina oli tarvitanud. Tõepoolest peituski Wamba peaaju nõrkus ainult tema kerges ärritatavuses, mis teda kauemaks ajaks ei lasknud rahulikult paigal püsida või mingisugust kestvamat mõttekäiku jälgida, kuna ta mõneminutilist ülesannet väga hästi võis täita või silmapilksest jutuajamisest osa võtta. Sadulas kiikus ta vahet pidamata edasi ja tagasi, kaldudes kord hobuse kaelale, sestsamast tema laudjale, tõstes kord mõlemad jalad ühele poole külge, sestsamast pöördes silmad saba poole, lühidalt — ta tegi tuhat ahvitempu, kuni tema hobu kannatuse kaotas ja ta oma seljast rohu sisse maha paiskas, mis rüütlile palju nalja valmistas, kuigi ta peale seda oma kaaslast käskis kindlamini sadulas istuda.
Sel silmapilgul, kus meie nad tabame, olid nad parajasti „virelai“ laulmisega ametis, nagu seda laulu nimetati, milles narr enam vilunud krampluku rüütlile kaunis valel ja karedal toonil kaasa kõõrutas. Laul kõlas nõnda:
443
