taeva poolt, kuid iga kord on neil näpunäidetel olnud mõni kõrgem ja selge eesmärk. Aga mis oleks teil kui haavatul sellest praegu kasu, kui teie mustale rüütlile järele ruttaksite, sest kallaletungimisel ei suudaks te teda ometi mitte kaitsta.“
„Prior,“ ütles Ivanhoe, „teie eksite, mina võin nii mõnegi hoobi välja jagada, kui mulle kallale tungitakse. Ja kuigi see nõnda ei oleks, on siis sõjariistad ainukesed abinõud, millega ma teda võiksin toetada? On ju väga hästi teada, et saksid ei armasta normanne, ja kes võib öelda, mis on tagajärjeks, kui ta nendega kokku puutub silmapilgul, kus nende meeled Athelstane surma pärast on ärritatud ja nende pead tema suripidust palavad? Mina pean tema ilmumist nende sekka praegusel silmapilgul väga hädaohtlikuks ja ma oleksin valmis seda hädaohtu temaga jagama või temalt kõrvaldama. Et see kergemini võiks sündida, paluksin teilt mõnda harilikku sõiduhobust, kelle samm oleks vaiksem kui minu sõjahobu oma.“
„Teie saate minu oma tasakäija,“ ütles auväärt kirikuteender, „ja ma sooviksin, et ta teid sama vaikselt sõidutaks nagu püha Albani abti ratsahobune. Kuid oma Malkini — nii nimetan ma teda — kiituseks võiksin ma seda öelda, et kui teie mitte veiderdajalt ratsahobust ei võta, kes võib munade vahel tantsida, siis ei või te kuskilt looma leida, kelle seljas teil nii mõnus ja rahulik oleks istuda kui minu Malkini seljas. Olen nii mõnegi jutluse tema seljas valmis mõelnud oma kloostrivendade ja vaeste kristlikkude hingede õpetuseks.“
„Palun, auväärt isa,“ ütles Ivanhoe, „laske oma Malkin kohe valmis panna ja saatke Gurth mulle mu sõjariistadega.“
„Aga armas härra,“ ütles prior, „paluksin teid selle peale mõelda, et Malkin sama vähe sõjariistadega vilunud on nagu ma isegi ja ma kardan, et ta teie varustuse raskust ei suuda kanda. O, Malkin on arukas loom, kinnitan ma teile, ja tema ei taha mingit asjata raskust omale koormaks võtta. Mina laenasin kord preestrilt pühas Bees „Fructus
440
