teha inimese heaks, kellele sa mure kuhjanud ja kelle sa viinud haua äärele?“
„Ei, tüdruk,“ ütles Bois-Guilbert, „see polnud kõik, mis ma kavatsesin. Kui mitte see fanaatiline taaditudike ja see narr Goodalricke asjasse poleks seganud, kes tempelrüütlina näib tahtvat mõelda ja otsustada harilikkude inimseaduste põhjal, siis oleksid kaitsja kohused usaldatud mitte pretseptori, vaid mõne lihtsa orduvenna hooleks. Ning siis oleksin mina ise — sest niisugune oli minu kavatsus — pasuna puhumise peale võitlusväljale ilmunud, muidugi rändava rüütlina riietatud, kes otsib juhust oma kilbi ja oda proovimiseks. Ja kuigi Beaumanoir mitte ühe, vaid kaks, kolm siinviibivat rüütlit võitlejaks oleks valinud, ometi oleksin ma nad ainukese odaga kõik sadulast paisanud. Nõnda oleks sinu süütus, Rebekka, olnud tõendatud ning võidu eest tasu määramise oleksin usaldanud sinu tänulikkuse hooleks.“
„See on ainult tühine suurustamine,“ ütles Rebekka, „kiitlemine sellega, mis te oleksite teinud, kui mitte teisiti talitamine poleks kohasem tundunud. Teie võtsite mu kinda vastu ja minu võitleja, kui minusugune mahajäetud olevus üldse kedagi võib leida, peab võitlusväljal teie odale vastu astuma, ja ometi püüate end minu sõbraks ja kaitsjaks teha!“
„Sinu sõber ja kaitsja,“ ütles tempelrüütel tõsiselt, „tahan ma ikkagi olla, kuid pane tähele, missuguse hädaohu ähvardusel ja oma au mängule panemisega see võib sündida; sellepärast ära laida mind, kui ma enne seda oma tingimused esitan, kus ma juuditüdruku eest kõigega riskeerin, mis mulle kallis.“
„Räägi,“ ütles Rebekka, „ma ei mõista sind.“
„Hea küll siis,“ ütles Bois-Guilbert, „mina tahan teiega sama otsekoheselt rääkida, nagu teeb seda pihtilaps oma pihti-isaga. Rebekka, kui ma võitlusväljale ei ilmu, siis kaotan oma au ja seisuse, kaotan selle, millega hingab mu rind, kaotan oma vendade austuse ja lootuse, ükskord sellele kõrgele paigale tõusta, kus asub praegu vagatseja taaditudike Lucas de Beaumanoir, paigale, mida mina hoopis teisiti
428
