liste enesepiinamiste kiituse tõttu narride poolt praegu kõrgemale on tõusnud oma väärtusest, kainest mõistusest, minust ja sajast teisest meie orduvennast, kelle mõtted ja tundmused on vabad neist töntsidest ja fantastilisist eelarvamisist, mis on tema veendumuste ja tegude põhjuseks!“
„Ja ometi,“ ütles Rebekka, „mõistsite teie ühes teistega minu peale kohut, minu peale, keda teadsite olevat täiesti süütu, ja lasksite mu hukka mõista ja kui ma õieti mõistsin, peate teie oma sõjariistadega minu süüdi tõendama ja minu karistust kindlustama.“
„Kannatust, tüdruk,“ ütles tempelrüütel. „Ükski rahvas ei tea paremini kui sinu oma, et pead end aja järele seadma ja nõnda oma laeva juhtima, et isegi vastutuulest tulu saada.“
„Kahetsemisväärt olgu see tund,“ ütles Rebekka, „mis õpetas Iisraeli nõnda talitama! Aga hädad painutavad südame, nagu teeb tuli seda kõva terasega, ja need, kes pole enam iseenda valitsejad ega iseoma riigi vabad kodanikud, peavad küürutama võõraste ees. See on meie vanne, härra rüütel, mida oleme kahtlemata teeninud iseeneste ja oma isade üleastumistega. Aga teie, kes te oma vabadusega kui sünniõigusega uhkustate, kui palju madalamale peate küll teie olema langenud, kummardudes teiste eelarvamiste ees iseoma tõekspidede vastu!“
„Teie sõnad on kibedad, Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert, käies kärsitult mööda tuba, „aga mina ei tulnud selleks siia, et teiega etteheiteid vahetada. Tea, et Bois-Guilbert ei tagane ühegi mehe ees, kuigi ta asjaolude sunnil ajuti oma valitud teelt kõrvale kaldub. Tema tahtmine on kui mäeoja, mille kalju võib pisut teelt kallutada, kuid mida ei suuda takistada mereni jõudmast. Kirjatäht, mis teile nõu andis võitlejat nõuda, ei võinud ju ometi kelleltki muult olla kui aga Bois-Guilbertilt. Kelles muus oleksite võinud teie sedavõrt huvi äratada?“
„See on ainult lühike surma edasilükkamine,“ ütles Rebekka, „millest mul vähe kasu. Oli see kõik, mis sa võisid
427
