väljakutsuva, vaid kindla seisaku, nagu see, kes kallaletungimist ei provotseeri, kuid kes ometi valmis on kõige jõuga teda tagasi tõrjuma, kui see ometi peaks sündima.
„Teil pole mingit põhjust mind karta, Rebekka,“ ütles tempelrüütel, „või õigemini — vähemalt praegu pole teil selleks põhjust.“
„Mina ei karda ju teid, härra rüütel,“ vastas Rebekka, kuigi tema kiire hingamine vastolus seisis tema sõnade kangelaslikkusega; „minu usk on kindel ja mina ei karda teid mitte.“
„Teil pole selleks põhjustki,“ ütles Bois-Guilbert tõsiselt; „minu endise hullumeelse kire pärast ei tarvitse teil hirmuda. Ka on vahid lähedal, kelle üle minul puudub võimus. Nemad peavad su surma saatma, Rebekka, kuid nad ei luba, et sind teotataks, kuigi seda tahaksin teha mina oma hullumeelsuses, sest hullumeelsus oleks niisugune tegu.“
„Taevale tänu,“ ütles juuditüdruk, „surm on mu kartustest kõige väiksem siin kurjuse koopas.“
„Jah,“ ütles tempelrüütel, „surmamõttega harjuvad julged hinged kergesti, kui oodatav surm on järsk ja avalik. Piigipiste ja mõõgahoop tähendaksid mulle vähe; niisamuti ei tee teile hirmu hüpe peadpööritavast kõrgusest või pisteoda löök, kui seda võrrelda häbiga. Pane tähele, ütlen ma, võib-olla pole minu arusaamine aust vähem fantastiline kui sinu oma ja meie mõlemad oskame tema eest surra.“
„Õnnetu mees,“ ütles juut, „siis oled sa ehk sunnitud oma elu mängule panema põhimõtete pärast, mille paikapidavust sinu kaine mõistus ei saa tunnustada? Nõnda ei vaheta sa oma varandusi igatahes mitte eluleiva vastu, kuid minuga on lugu teisiti. Sinu otsus võib kõikuda inimarvamiste metsikuil ja muutlikel voogudel, kuid minu oma on ankrus aastasadade kaljul.“
„Tasa, tüdruk,“ vastas tempelrüütel, „niisugused sõnad aitavad praegu vähe. Sina ei ole määratud surema äkki ja kergesti, nagu seda valib omale viletsus ja soovib meeleheide, vaid pikkamisi, valus piineldes, nagu seda inimeste
425
