tatud. — Oswald, ava kõige vanem viinavaat, too lauale kõige paremat mõdu, kõige kangemat õlut, kõige rikkalikumat moratit, kõige vahutavamat õunaviina, kõige lõhnavamat pigmenti ja täida kõige suuremad joogisarved[1]. — Tempelhärrad ja abtid armastavad head viina ja head mõõtu. — Elgitha, teata leedi Rowenale, et meie teda täna öösi saali ei oota, ehk olgu siis, et ta ise soovib ilmuda.“
„Seda ta just teebki,“ vastas Elgitha ruttu, „sest tema armastab Palestiinast toodud uuemaid sõnumeid.“
Cedric heitis sõnakale tüdrukule pahase pilgu, kuid Rowena ja kõik, mis temasse puutus, oli tema viha eest kaitstud. Ta vastas ainult: „Tasa, tüdruk; sinu keel käib üle sinu aru. Vii minu sõna oma käskijannale ja lase ta teha, nagu ta heaks arvab. Siin vähemalt valitseb Alfredi võsu veel printsessina.“ Elgitha lahkus ruumist.
„Palestiina!" kordas saksilane; „Palestiina! Kui palju kõrvu kuulab sellest saatuslikust maast kõnelevaid jutustusi liiderlikkude ristisõitjate ja silmakirjalikkude usurändajate suust! Ka mina tahaksin küsida, ka mina tahaksin pärida, ka mina tahaksin peksval südamel neid muinasjutte kuulata, millega kavalad rändajad meilt meie võõrussõpruse välja petavad, kuid ei — sõnakuulmata poeg pole enam minu poeg ja mina ei taha tema saatusest rohkem teada kui ma tean nende kõige halvemate miljonite saatusest, kes risti oma õlal kannavad, tormates liiderlikkusse ja veresüüsse, mida nad nimetavad Jumala tahtmise täitmiseks.“
Ta kortsutas kulmu ja pööras pilgu üürikeseks maha. Kui ta tema uuesti tõstis, avanesid saali otsas olevad kahepoolega uksed pärani ja valget keppi kandva majaülema juhatusel ning nelja teendri tõrvalontide valgusel astusid sisse tänaõhtused külalised.
- ↑ Need joogid olid sakside juures tarvitusel, nagu hr. Turner teatab: morat oli valmistatud meest ja muulukate mahlast; pigment oli tugevasti vürtsitud ja ka meega magustatud kange liköör.
42
