püha Siioni templi ordu vend, määrati tema selleks, kes pidi oma ordu ja iseenda eest seda võitlust võitlema, on ju tema ise see, kes kaebealuse tegevuse all kannatas. Selleks kõigeks andis kõrgeauline isa ja vägev isand markii Lucas von Beaumanoir luba ja määras kolmanda päeva võitluspäevaks, kuna võitlus ise peab sündima püha George turniiriplatsil Templestowe pretseptooriumi läheduses. Ja suurmeister nõuab surma ähvardusel, et kaebealune kui isik, keda süüdistatakse nõidumises või võrgutamises, seal oma võitleja poolt oleks esindatud; sama ilmugu ka kaitsja, kuna aga vastasel korral temaga kui mässumeelsega ümber käiakse. Nimetatud suursugune isand ja kõrgeauline isa käsib lõpuks, võitlus sündigu tema enda juuresolekul, tähele pannes kõike sünnilikku ja tarvilikku. Jumal toetagu õiget asja!“
„Aamen!“ ütles suurmeister ning tema sõna kordas kogu koosolek. Rebekka ei lausunud midagi, kuid ta vahtis käsi kokku pannes taeva poole ja jäi paariks minutiks nõnda, ilma et oma seisakut oleks muutnud. Siis tuletas ta suurmeistrile tagasihoidlikult meelde, et temale võimalus antaks oma sõpradega läbikäimisse astuda, sest ta tahab oma seisukorda neile teada anda, et nad temale katsuksid, kui võimalik, võitlejat leida.
„See on õige ja seadusepärane,“ ütles suurmeister. „Vali omale käskjalg ja tema peab vabalt sinu juurde vangikambri pääsema.“
„On siin keegi,“ ütles Rebekka, kes armastusest õige asja vastu või suure tasu eest valmis oleks õnnetu käskjalaks hakkama?“
Kõik jäi vaikseks, sest polnud ainustki hinge, kes oleks söandanud suurmeistri juuresolekul laimatud vangi asjus vähematki huvi avaldada, et teda mitte ei kahtlustataks juudiusu poole kaldumises. Isegi suure tasu lootus ei suutnud seda kartust võita, rääkimata kaastundmusest.
Rebekka seisis mõne minuti kirjeldamata hirmus ja hüüdis siis: „On see tõesti nõnda? Jään ma Inglismaal ka viimasest pääste-abinõust ilma ja ainult sellepärast, et kedagi
418
