ainult rüütlid ja sõdurid, vaid ka vaimulikud ja sellepärast oleks häbi, kui me mingisugusel ettekäändel soovitud võitlust ei lubaks. Nõnda on lugu praegu. Rebekkat, Yorki Isaaki tütart, süüdistatakse mitmesuguste kahtlaste asjaolude tõttu nõidumises, mida ta tarvitanud ühe meie püha ordu suursuguse rüütli vastu, ja tema nõuab oma süütuse tõenduseks võitlust. Auväärt vennad, kellele peaksime teie arvates selle kinda võitluspandina välja andma, ühes sellega teda ka meie võitlejaks nimetades selles Jumala kohtus?“
„Brian de Bois-Guilbertile, keda asi peaasjalikult puutub,“ ütles pretseptor von Goodalricke; „ja kes võiks veel paremini teada, kuidas tõega selles asjas lugu.“
„Aga kui meie vend Brian ehk nõiavõimu mõju all seisab,“ lausus suurmeister. „Meie tähendame seda ainult ettevaatuse tõttu, muidu pole meie ordus ainustki venda, kelle kätte usaldaksime parema meelega selle või mõne tähtsamagi asja kaitsmise.“
„Auväärt isa,“ vastas pretseptor von Goodalricke, „ükski nõidus ei suuda rüütli peale mõjuda, kes läheb võitlema Jumala otsuse täitmiseks.“
„Sul on õigus, vend,“ ütles suurmeister. „Albert Malvoisin, anna see võitluspant Brian de Bois-Guilbertile. Sind aga, vend,“ pöördus ta Bois-Guilberti poole, „kohustame mehiselt võidelda, kindel olles, et õigus võidab. Sinule, Rebekka, määrame meie, et sa kolmandaks päevaks omale võitleja leiaksid.“
„See on võõrale,“ vastas Rebekka, „pealegi kui see võõras on teist usku, lühike aeg, et kedagi leida, kes valmis oleks vilunud sõdur-rüütliga tema eest võitlusse astuma, mängule pannes oma elu ja au.“
„Aga meie ei või seda aega pikendada,“ ütles suurmeister „võitlus peab sündima meie eneste juuresolekul ja mitmed tähtsad põhjused sunnivad meid juba neljandal päeval siit lahkuma.“
„Sündigu Jumala tahtmine,“ ütles Rebekka. „Mina panen oma lootuse tema peale, sest tema ees tähendab silmapilk päästmiseks sama palju nagu terve aastasada.“
416
