surma tuua, kuigi ta poleks olnud juut. Et aga praegusel korral ka see viimane saatuslik asjaolu kaasa mõjus, siis olid tunnistused küllalt rasked, hoolimata Rebekka noorusest ja ilust.
Suurmeister oli hääled juba kokku korjanud ja küsis nüüd pühalikul toonil Rebekkalt, kas tal ehk iseenda kaitseks selle hukkamõistva otsuse vastu midagi pole öelda, mida tema on valmis kuulutama.
„Teilt kaastundmust paluda,“ ütles ilus juuditüdruk erutusest väriseval häälel, „oleks minu arvates sama asjata kui alatu. Ka oleks kasuta väita, et meie uskude ühisel asutajal ei võiks ometi midagi selle vastu olla, kui mina teise usu liikmeid ravitsen; vähe aitaks seletamine, et nii mõnigi asi, mis need mehed minu vastu tunnistavad (taevas andku neile seda andeks!), on võimatu, sest teie usute ju nende tunnistusi; ja veel vähem tooks mulle tulu seletus, et minu riiete, keele ja kommete iseärasus kuulub minu rahvale — ütleksin hea meelega — minu isamaale, kuid ah! mul ei ole isamaad. Ka ei taha ma end oma rõhuja kulul päästa, kes siinsamas seisab ja väljamõeldisi ning oletusi pealt kuulab, mis püüavad türannist teha ohvri. Jumal olgu kohtumõistjaks tema ja minu vahel! Aga ennemini oleksin valmis kümnekordselt teie määratavat surma kannatama, kui et ma selle Beliali poja tahtmist selles rahuldaksin, mis tema minult himustas, minult, kes ma olin tema mahajäetud kaitseta vang! Kuid tema on teie usku ja vähemgi sõna tema suust hävitaks minu kui juudi pühalikumadki vanded. Sellepärast ei taha ma minu vastu tõstetud süüdistusi mitte tema vastu pöörda, vaid küsin ainult temalt — jah, küsin sinult, Brian de Bois-Guilbert, kas pole need tunnistused valed, peletislikud ja teotavad nagu ka surmlikud?“
Sündis vaheaeg; kõigi silmad pöördusid Brian de Bois-Guilberti poole. Tema vaikis.
„Räägi,“ ütles Rebekka, „kui sa mees oled — kui oled kristlane, siis räägi! Mina vannutan sind sinu riiete, sinu pärandatud nime, sinu kiidetud rüütellikkuse, sinu ema au,
411
