poolega uksest läbi astudes pääsid nad suurde saali, kus suurmeister oma kohturuumi oli sisse seadnud. Avara ruumi madalana osa oli täidetud kannupoiste ja vabameestega, kes suure vaevaga teed andsid Rebekkale, pretseptorile, Mont-Fitchet’le ja neid saatvaile sõjakirvestega varustatud valvuritele ettepoole liikumiseks. Kokkupandud kätel ja langetatud peal oma määratud paiga poole rahvamurrust läbiminekul pisteti Rebekkale tükk paberit pihku, mille ta ebateadlikult vastu võttis ja käes hoidis, ilma et ta tema sisu oleks tundma õppinud. Mõte, et temal selles hirmsas rahvamurrus võiks mõni sõber leiduda, andis talle julgust ringi vaadata ja tähele panna, kelle ette ta on toodud. Nõnda siis vaatles ta seda pilti, mida meie oma jutustuse järgmises peatükis katsume kirjeldada.
Kolmekümneseitsmes peatükk.
Küll vali seadus see, mis inimest |
Kohtupaik, mis süütu ja õnnetu Rebekka asja arutamiseks sisse seatud, asus suure saali ülemise otsa kõrgendil, mida me juba kord kui maja aukohta kirjeldasime, kus leidsid ruumi auväärilisemad omad elanikud ja ka külalised.
Otse kaebealuse vastas kõrgemal istmel asus tempelordu suurmeister oma valges laias mantlis ja hoidis käes oma müstilist ametikeppi, mis kandis ordu sümbolit. Tema jalge ees seisis laud kahe kirjutajaga, ordu kaplanitega, kes pidid asjakäiku protokollima. Kirikuteendrite mustad riided, paljad lagipead ja alandlikud pilgud seisid teravas vastolus rüütli sõjaliku välimusega, olgu nad pärit siitsamast pretsep-
399
