„Bois-Guilberti kaaslaste hulgas,“ ütles Malvoisin, „on kaks poissi, keda ma hästi tunnen, sest nemad olid minu venna Filip de Malvoisini juures teendreiks ja läksid tema juurest Front-de-Boeufi teenistusse. Võib olla, ehk teavad nemad midagi selle naise nõidumistest.“
„Otsi nad silmapilk välja ja kui paar kuldtükki nende mälestust võivad ergutada, siis ärgu puudugu need.“
„Ühe tsehiini eest vannuvad nad kas või oma ema, kes neid sünnitanud, nõiaks,“ ütles pretseptor.
„Mine siis,“ ütles Mont-Fitchet; „lõuna ajal teeme asjaga algust. Sest ajast saadik, kus ta Hamet Alfagi, ühe Muhamedi usku tagasilangenu tuleriidale mõistis, pole ma endi ülemat enam kunagi nii tõsiselt ette valmistumas näinud, nagu täna.“
Raske lossikell oli vaevalt lõunatunni löönud, kui Rebekka oma eraldatud vangitoa trepil samme kuulis. Müra kuulutas mitme isiku lähenemist ja see asjaolu peaaegu rõõmustas teda, sest tema kartis metsiku Bois-Guilberti üksildasi külaskäike rohkem kui ükskõik mida muud. Kambriuks oli lukutamata ja Konrad ning pretseptor Malvoisin astusid sisse; kaasas oli neil neli mustas riides valvurit, kes kandsid sõjakirveid.
„Neetud tõu tütar,“ ütles pretseptor, „tõuse ja tule meiega.“
„Kuhu ja mis otstarbeks?“ küsis Rebekka.
„Tüdruk,“ vastas Konrad, „sinu asi pole küsida, vaid sõna kuulda. Siiski olgu sul teada, et sind viiakse meie püha ordu suurmeistri kohtulaua ette, kus sa oma üleastumiste pärast pead vastust andma.“
„Kiidetud olgu isa Aabrami Jumal!“ ütles Rebekka, oma käsi vagalt kokku pannes. „Kohtuniku nimi, kuigi ta on vaenulise rahva seast pärit, kõlab minu kõrvus kaitsja nimena. Kõige parema meelega tulen ma teiega, lubage ainult, et ma loori endale ümber pea panen.“
Aeglasel ja pühalikul sammul läksid nad mööda treppi alla, läksid mööda pikka rõdu ja selle lõpul olevast kahe-
398
