„Jah, armuline härra,“ vastas juut suurema usaldusega: „Rüütlid ja vabamehed, kannupoisid ja vasallid võivad seda annet õnnistada, mis taevas talle osaks lasknud saada. Nii mõnigi võib tunnistada, et ta tema terveks teinud, kui juba inimlik abi oli asjata, kuid tema peal hingab Jakobi Jumala õnnistus.“
Tigedal naeratusel pöördus Beaumanoir Mont-Fitchet poole. „Vaata, vend,“ ütles ta, „siin näed sa meie verivaenlase avatlust, kes meid püüab ära neelda! Näed neid võrke, millega ta hingi püüab? Ta annab lühikese maise ea loodetava igavese elu asemel. Õieti ütleb meie püha määrus: Semper percutiatur leo vorans. Üles ja lõvile kallale! Maha hävitaja!“ ütles ta ja vibutas oma ametikeppi, nagu tahaks ta pimedusvõimudele vastu astuda. „Sinu tütar parandab haigeid muidugi,“ nõnda pöördus ta juudi poole, „lausumiste, pitserite, amulettide ja muude kabbalistiliste märkidega.“
„Ei, auväärt ja vapper rüütel,“ vastas Isaak, „vaid peaasjalikult imelise jõuga palsami abil.“
„Kust sai ta selle saladuse?“ küsis Beaumanoir.
„Ta sai selle,“ vastas Isaak viivitades, „Mirjamilt, ühelt meie sugurahva targalt naiselt.“
„Ah, petlik juut!“ hüüdis suurmeister ja lõi risti ette. „Eks olnud see sama Mirjam, kelle nõidusest kogu kristlik ilm vastikusega kuulis? Tema keha põletati tuleriidal ja tuhk pillati iga nelja tuule poole laiali ning samuti sündigu minuga ja mu orduga, kui mina Mirjami kasvandikuga sedasama ei tee! Tahan teda õpetada, kuidas ta õnnistatud templi rüütlite järele oma nõiavõrku välja heidab. Damian, siia, kihuta see juut väravast välja, löö ta maha, kui ta peaks vastu panema või tagasi pöörduma. Tema tütrega tahame talitada, nagu nõuab seda kristlik seadus ja meie oma kõrge amet.“
Nõnda siis kihutati vaene Isaak minema ja aeti pretseptooriumist välja; kõik tema palved ja isegi tema pakkumised jäeti kuulamata ja tähelepanemata. Temal polnud midagi
389
