osa saada, kui me üheskoos lõbusad oleme nagu truud vennad, kes ei unusta viinakarikat. Sest pühakiri ütleb: Vinum laetificat cor hominis[1] ning Rex delectabitur pulchritudine tua[2].
Nõnda soovime sulle õnne kuni rõõmsa jällenägemiseni. Kirjutatud röövlikoopas hommikupalve tunnil.
Postscriptum. Tõepoolest, teie kuldkett ei jäänud kauaks minu juurde, juba ripub ta röövli ja salaküti kaelas vile kandmiseks, millega ta oma koeri kutsub.“
„Mis sa selle kohta ütled, Konrad?“ küsis suurmeister. „Röövlikoobas! Just paras asukoht on niisugusele priorile röövlikoobas. Pole ime, et Jumala käsi meie vastu on ja et me pühal maal ühe paiga teise järel kaotame, samm sammult uskmatute eest taganeme, kui meil on Aymeri taolised vaimulikud. Ja mis arvad sina, ma mõtlen nimelt seda teist Endori nõida?“ ütles ta oma usaldusmehele nagu eraldi.
Konrad oli (võib-olla kogemuste tõttu) kavaleeride kõneviisiga paremini tuttav kui tema ülemus ja ta seletas suurmeistrile mõistatuslikkudena tunduvad sõnad selles mõttes, et see on keel, mida ilmalikud mehed tarvitavad nende kohta, keda nad armastavad par amours; ent see seletus ei rahuldanud vagatsejat Beaumanoiri.
„Selles on rohkem kui sina aimad, Konrad; sinu lihtsus ei suuda sinna jumalavallatusse kuristikku küünida. See Yorki Rebekka oli ju selle Mirjami kasvandik, kellest sa juba kuulnud. Pane tähele, juut isegi kinnitab seda.“ Ja Isaaki poole pöördudes ta ütles valjult: „Sinu tütar on siis Brian de Bois-Guilberti vang?“
„Jah, auväärt härra,“ kogeles Isaak, „ja mida vaene inimene kunagi tema vabastamiseks suudab maksta…“
„Rahu!“ ütles suurmeister. „Sinu tütar on haigeid ravitsenud, eks?“
388
