sinu sõnad olgu tõde, sest kui sinu keel peaks minuga mängima, lasen ma ta sinu uskmatust suust välja käristada.“
Juut tahtis vastata, kuid suurmeister jätkas.
„Rahu, uskmatu! Mitte ainustki sõna meie läheduses, kui aga vastamiseks meie küsimusile. Mis on sul meie venna Brian de Bois-Guilbertiga asja?“
Hirmul ja kaheldes viivitas juut. Räägiks ta oma asja, siis võidaks seda kui ordu teotust seletada, aga kui ta mitte ei räägi, kuidas võiks ta siis loota, et ta oma tütre vabastab? Beaumanoir märkas tema surmlikku hirmu ja laskus sinnamaale alla, et juuti pisut julgustada.
„Ära karda midagi oma viletsa isiku pärast, juut, kui sa otsekohene oled,“ ta ütles. „Küsin veel kord sinult, mis sul Brian de Bois-Guilberti juurde asja?“
„Mina toon sellele heale rüütlile, kui teie auväärt kõrgus seda lubab, Jorvaulx’i kloostriülemalt Aymerilt kirja.“
„Eks ma öelnud, et praegu on halvad ajad, Konrad,“ ütles meister. „Tsistertslaste prior saadab tempelordu sõdurile kirja ja selleks ei leia ta kohasemat käskjalga kui juut. Anna kiri siia.“
Värisevate kätega võttis juut oma armeenia peakatte voltide vahele peidetud priori kirjatahvlid ja tahtis nad sirutatud käel ning kõverdatud kehal vihasele ülekuulajale ulatada.
„Tagane, koer!“ ütles suurmeister; „uskmatuid puutun ma ainult mõõgaga. Konrad, võta sina juudilt kiri vastu ja anna ta minule.“
Kirja kätte võttes silmitses ta tema välimust hoolega ja avas siis paela, millega ta kokku seotud. „Auväärt isa,“ ütles Konrad suure aupakkumisega vahele, „tahad sa ise pitserit murda?“
„Ja miks siis mitte?“ vastas Beaumanoir kulmu kortsutades. „Kas pole mitte neljakümneteises peatükis — De Lectione Literarum — kirjutatud, et tempelrüütel ainustki kirja vastu ei pea võtma, olgugi see tema oma isalt, ilma et ta teda suurmeistrile näitaks ja tema juuresolekul läbi loeks?“
386
