vabadusele, näis Templestowes äkki uuele elule tõusvat Lucas Beaumanoiri silma all.
Isaak seisatas värava ees aru pidades, kuidas ta küll kõige kergemini võiks sissepääsmist loota, sest tema teadis ju väga hästi, et selle ordu uuesti ärkav fanatism pole tema põlatud rahvale sugugi vähem hädaohtlik kui ta liiderlikud kalduvused ning et, ühest küljest, tema usk on viha ja tagakiusamise esemeks, kuna teisest küljest tema rikkus endaga kaasa toob vaevad ja armuta rõhumise.
Lucas Beaumanoir jalutas sel ajal väikeses pretseptooriumi aias, mida piirasid välimised kindlustused, ja kõneles Palestiinast kaasa tulnud vennaga usaldavalt ning nukralt.
Suurmeister oli juba aastais mees, mida tunnistas tema pikk, hall habe ja sasis hallid silmade kohal rippuvad kulmukarvad; aastad polnud suutnud tema pilkude tuld veel kustutada. Kardetavat sõdurit väljendasid temas valjud ja raudsed näojooned metsikuse ilmena; askeedilisest vagatsejast rääkis tema kainete eluviisidega saavutatud kõhnus ning iseendaga rahuldunud vaimlik uhkus. Aga nende valjude näojoontega oli ühendatud midagi valdavat ja suursugust, mis olenes kahtlemata tema mõjuvast kuningate ja printside vahel mängitavast osast, samuti ka kõrgema võimu teostamisest vaprate ja suursuguste rüütlite keskel, keda ühendas ordu. Tema keha oli pikk ja kõnnak aastaist ning vaevadest hoolimata sirge ning kujukas. Valge mantel, mida ta kandis, oli kindlasti ordu määruste järele lõigatud, nagu seda püha Bernard ise kannud, lihtsast riidest ja üsna keha ümber, pahemal õlal kaheksanurgeline punasest kalevist ordu rist. Ei nirginahk ega midagi muud selletaolist ehtinud seda kehakatet, ainult suurmeistri aastate kohaselt oli tema vammus ordu määrustele vastavalt pehme lambanahaga vooderdatud ja äärestatud, täites nõnda kasuka aset, mis oli selleaegiste kehakatete suurim toredus. Käes hoidis ta haruldast abacus’t ehk ametikeppi, millega tempelrüütleid enamasti kujutatakse ja mille ülemises otsas on ümmarik ratas ühes orduristiga piiravas ringis. Tema kaaslane kandis peaaegu samasugu-
380
