kavatsust teostamast ja et ta ehk mu armsa tütre Rebekka mulle välja annab.“
„Mine siis,“ ütles Nathan Ben Israel, „ja ole tark, sest tarkus kaitsis Taanieli lõvikoopaski, kuhu ta visati, ning sündigu sulle sinu tahtmist mööda. Aga kui sa kuidagi võid, siis hoia end suurmeistri isikust eemale, sest tema hommiku- ja õhturõõmuks on meie rahva põlgamine. Hea oleks, kui sa Bois-Guilbertiga nelja silma all kokku saaksid, sest räägitakse ju, et need neetud natsareenlased isekeskis pretseptooriumis sugugi leplikud pole. Olgu neetud nende nõupidamised ja saagu nad neile häbiks! Kuid minu juurde, vend, tule tagasi, nagu oleks see sinu isamaja, ja too mulle sõna, kuidas su käsi käinud. Hea meelega tahaksin loota, et sa Rebekka endaga kaasa tood — selle targa Mirjami õpilase, kelle arstimise paganad mustkunstiks tembeldasid.“
Nõnda siis jättis Isaak oma sõbra jumalaga ja tunnilise ratsutamise järel jõudis ta Templestowe pretseptooriumi ette.
See tempelrüütlite asutis seisis kenade niitude ja karjamaade keskel ja eelmine pretseptor oli ta ordule pärandanud. Ta oli tugev ja hästi kindlustatud — asjaolu, mida need rüütlid kunagi ei unustanud ja mis oli Inglismaa segase seisukorra tõttu tingimata tarvilik. Kaks mustas riides sõjakirvestega varustatud sõdurit valvasid tõstesilla juures, teised samasugused liikusid surnumatja sammul mööda valli, sarnanedes enam viirastuste kui sõduritega. Ordu alamad vennad kandsid seda rüütlite ja kannupoiste valgest rüüst erinevat kehakatet sest ajast saadik, kui Palestiinas teatud valevendade ühing oli tekkinud, kes endid ka tempelrüütliteks nimetasid ja nõnda ordule palju häbi ja kahju sünnitasid. Ajuti välgatas hoovis mõni rüütel oma valges mantlis, pea rinnal ja käed kokku pandud. Üksteist kohates tervitasid nad vastastikku pühalikult ja tummalt, sest niisugune oli nende ordu viis, mis põhjenes pühakirja sõnadele: „Paljude sõnadega ei pääse sa patust“ ning „elu ja surm on keele võimuses“. Lühidalt, tempelrüütlite vali askeediline ja karm kord, mis nii kaua oli pidanud ruumi andma liiderlikule ja pillavale
379
