Aga tema jõud ütles täiesti üles, kui ta alles neli penikoormat tempelrüütlite hoovist eemal oli. Piinavad valud jooksid tal mööda selga ja liikmeid ja kehaliku kannatusega ühendatud äärmine hirm tegi tal võimatuks edasi minna, nii et ta kuhugi väikesesse linna peatuma jäi, kus elas üks tema suguharusse kuuluv juudi rabi, keda Isaak tundis ja kes osav haiguste arstija. Nathan Ben Israel võttis oma haige suguvenna seadusepärase lahkusega vastu, mida juudid üksteisega läbi käies tarvitasid. Ta käskis Isaaki kohe asemele minna ja andis talle rohtu palaviku vastu, mille olid vaese vana juudi kehas sünnitanud hirm, väsimus, halb ümberkäimine ja mure.
Järgmisel hommikul, kui Isaak mõtles üles tõusta ja oma teekonda jätkata, oli Nathan selle vastu arstina ja ka võõrusisandana. Ta ütles, et ülestõusmine võiks praegu elu maksta. Aga Isaak vastas, et enam kui elu ja surm rippuvat tema Templestowesse minekust täna hommikul.
„Templestowesse!“ ütles tema võõrusisand, üllatatult haige tuiksoont katsudes, ning pomises siis endamisi: „Tema palavik on langenud, kuid tema vaim näib olevat segane ja vapustatud.“
„Ja miks mitte Templestowesse?“ vastas haige. „Olen sinuga nõus, Nathan, et seal asuvad need, kellele on tõotatud maa põlatud lapsed ainult komistuskiviks ja jälkuseks, kuid sa tead ju, et tungivad asjatalitused meid mõnikord nende verejanuliste natsareenlaste juurde sunnivad minema ning et meie niihästi tempelrüütlite pretseptooriume kui ka johanniitlaste komandatuure käime vaatamas[1].“
„Seda tean ma väga hästi,“ ütles Nathan, „aga tead sina ka seda, et nende ordu peamees, keda nad suurmeistriks nimetavad, Lucas de Beaumanoir ise praegu Templestowes viibib?“
- ↑ Tempelrüütlite asutisi nimetati pretseptooriumiks ja nende ülemusel oli nimeks pretseptor; püha Johannese ordu pearüütleid nimetati komanderiks ja nende asukohta komandatuuriks. Sagedasti ei peetud aga sellest nimelisest vahetegemisest mitte kinni.
377
