Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/372

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

matja — ükski vangikamber ei saa kiriku võlvialuse vastu! Olen öelnud, mis mul öelda.“

„Vangimaja või haud,“ ütles de Bracy, „aga mina pesen oma käed kogu asjast puhtaks.“

„Kelm!“ ütles prints Johann, „tahad sa meid ära anda?“

„Äraandja pole ma kunagi olnud,“ ütles de Bracy uhkelt, „samuti ei pea kelmi nimetus minu nimega paarima.“

„Rahu, härra rüütel!“ ütles Waldemar. „Ja teie, mu isand, andke vaprale de Bracyle tema südametunnistuse kahtlus andeks, mina loodan ta peagi sellest vabastada.“

„See käib üle teie kõneosavuse, Fitzurse,“ ütles rüütel.

„Kuidas, vapper Maurice,“ vastas kaval riigimees, „ärge põrgake ometi peru hobusena tagasi, ilma et oma kartuse põhjust lähemalt silmitseksite. See Richard pole ometi keegi muu, kui aga sama mees, kellega teie sada korda olete tahtnud lahingus käsitsi kokku juhtuda, veel päev tagasi kuulsin seda soovi.“

„Jah,“ ütles de Bracy, „aga see oli ju, nagu sa ütlesid, mees mehe vastu lahingus! Aga kunagi pole sa kuulnud mind mõtet avaldamast, et peaks metsas talle kallale tungima, kui ta üksi on.“

„Sa pole mingi tubli rüütel, kui see sinus kahtlusi tekitab,“ ütles Waldemar. „Oli see lahing, kus Lancelot de Lac ja härra Tristram kuulsuse võitsid või kas polnud see mitte põlise metsa varjus, kus nad hiiglasuurte rüütlitega kokku põrkasid?“

„Aga ei Tristram ega Lancelot oleks suutnud Richard Plantagenetile vastu astuda ja ma arvan, samuti poleks nad ka hulgakesi ühe mehe kallale tunginud.“

„Sa oled hull, de Bracy!“ ütles Fitzurse. „Ja mis meie teilt õige nõuame, teilt, kes olete palgatud ja kaubeldud vabarühma juhataja, mille mõõgad on prints Johanni teenistuseks ostetud? Sina tunned meie vaenlast ja nüüd vaidled sa vastu, kuigi on mängul sinu kaitseisanda, sinu kaaslaste, isegi sinu enda ja meie kõigi au ning tulevik.“


372