Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/371

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ma ei mõista teid,“ ütles de Bracy. „Niipea kui Richardi tagasitulek teatavaks saab, on ta peagi sõjaväe eesotsas ja meiega on kõik lõpetatud. Mina annaksin teile nõu, mu isand, kas Prantsusmaale põgeneda või oma ema kuninganna juurest varju otsida.“

„Iseendale ei otsi ma mingit varju,“ ütles prints Johann kõrgilt, „sest seda võiksin ma oma vennalt ainukese sõna eest saada. Aga teie päid, de Bracy ja Waldemar Fitzurse, kuigi te minu nii kergesti maha jätate, ei tahaks ma siiski mitte hea meelega Cliffordi väravail pleekimas näha. Arvad sa tõesti, Waldemar, et kaval peapiiskopp isegi altarisarvede küljest sind ei lase ära kiskuda, kui ta aga kuningas Richardiga võiks rahu teha? Ja kas sina, de Bracy, oled juba unustanud, et Robert Estoteville sinu ja Hulli vahel kogu oma jõuga seisab ja et Essexi krahv oma kaaslasi kogub? Kui meil juba varemalt põhjust oli neid vägesid karta, kahtled sa siis nüüd, kus Richard tagasi tulnud, kelle poole nad hoiavad? Usu ometi, Estotevillel üksi on jõudu küllalt, et sinu vabarühma Humberisse ajada.“ — Kohmetanult vaatasid de Bracy ja Waldemar Fitzurse teineteisele otsa. „On olemas ainus pääsetee,“ jätkas prints ning tema nägu muutus südaööna tumedaks; „meie hirmu põhjus reisib üksinda — teda peaks tabama.“

„Mitte mina,“ ütles de Bracy ruttu; „mina olin tema vang ja tema halastas minu peale. Mina ei taha ainustki sulge tema kiivritutis rikkuda.“

„Kes räägib rikkumisest?“ ütles prints Johann karedal naerul. “See kelm ütleks peaaegu, et ma temale käsu annud oma venda tappa! Ei, vangitorn oleks parem, ja kas Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik? Asjad on siis samuti, nagu meie ettevõtte alul, mis oli põhjendatud lootusele, et Richard jääb Saksamaale vangi. Meie onu Robert elas ja suri Cardiffi lossis.“

„Aga teie härra Henry istus kindlamalt oma paigal, kui teie kõrgus seda kunagi võib,“ ütles Waldemar. „Mina ütlen: kõige parem vangikoda on see, mille ehitab surnu-


371