Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/358

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Eks olnud su tütrel mustad juuksed!“ küsis üks röövel, „ja eks kannud ta hõbedaga koetud siidloori?“

„Seda küll, seda küll!“ ütles vanamees samuti ärevusest värisedes, nagu alguses hirmust. „Jakobi õnnistus olgu sinu peal, kui sa võiksid mulle öelda, et ta terve on.“

„Seda ta oli,“ ütles vabamees. „Uhke tempelrüütel viis ta endaga kaasa, kui ta eile õhtul meie ridadest läbi murdis. Ma tõmbasin oma vibu laskmiseks vinna, kuid kartes, et nool võiks neidu tabada, jätsin ta saatmata.“

„O!“ vastas juut, „kui ometi oleks Jumala tahtmine olnud, et sa oleksid lasknud, nii et tal nool rinnast läbi oleks läinud! Parem oleks talle tema isade haud kui liiderliku ja metsiku tempelrüütli säng. Ichabod! Ichabod! Sinu hiilgus on minu majast kadunud!“

„Sõbrad,“ ütles pealik ringi vaadates, „see vanamees on ainult juut, aga tema mure liigutab mind. Ole otsekohene meiega, Isaak, kas sul enam midagi üle ei jää, kui sa meile tuhat krooni lunastuseks maksad?“

Isaak, kelle need sõnad uuesti maapealse varanduse juurde tagasi kutsusid, mida ta olude sunnil nõnda armastama harjunud, et see tundmus isegi tema isalikkude tundmustega suutis võidelda, kahvatas ja kogeles, kuid ei võinud siiski tunnistamata jätta, et tal ometi peale selle veel pisut üle jääb.

„Hea küll, olgu sellega kuis on,“ ütles pealik, „meie ei taha sinuga liiga piinlikud olla. Ilma varanduseta võid sa oma last härra Brian de Bois-Guilberti küüsist sama vähe päästa kui peata noolega kuninga põtra maha lasta. Meie lepime siis sama lunastusrahaga nagu maksab prior Aymergi, või ennemini jätame sellestki veel ühe saja maha, mis jääb minu isiklikuks kaotuseks, mitte aga selle auväärt ühiskonna kanda; nõnda pääseksime ka patust, et me juudi kaupmeest sama kõrgelt hindame kui kristlikku prelaati, ning sinul jääb siis viissada krooni üle oma tütre lunastamiseks. Tempelrüütlid armastavad seeklite läiget samuti nagu mustade silmade säragi. Rutta oma kroone tempelrüütli kõrva ääres kõlistama, enne kui halba võiks sündida. Nagu meie luu-


358