oma varandust kellelegi peale ei sunni. Aga kui vaimulik ja ilmalik, prints ja prior, rüütel ja preester tulevad ning koputavad Isaaki uksele, siis nad ei laena tema seekleid mitte nende ebaviisakate sõnadega. Siis on — sõber Isaak, kas sa ei tahaks meid selles asjas aidata, tähtaega peame kindlasti, nii tõesti kui Jumal elab! Ja — armas Isaak, kui sa kunagi oled inimesi aidanud, siis ole sõber ka selles hädas. Aga kui tuleb tähtaeg ja ma oma summat nõuan, mis kuulen ma siis? Ainult — neetud juut ja Egiptuse nuhtlused minu suguvõsa peale ning kõike muud, mida toores harimata rahvas vaeste võõraste kohta ütleb!“
„Prior,“ ütles pealik, „olgugi ta juut, aga temal on õigus. Sellepärast nimeta tema lunastusraha, nagu tema nimetas sinu oma, ilma igasuguste karedate sõnadeta.“
„Ainult mõni latro famosus[1] — seletuse annan teine kord kohasemal ajal ja tingimusil,“ ütles prior, „võib kristliku prelaadi ja ristimata juudi ühe pulga peale panna. Kuid kuna sa tahad, et ma selle kelmi kohta mingisuguse hinna pean määrama, siis ütlen ma avalikult, et te iseendale ülekohut teeksite, kui te ainukese pennigi alla tuhande krooni võtaksite.“
„Otsus! Otsus!“ ütles pealik.
„Otsus! Otsus!“ hüüdsid kaaslased. „Kristlane oli kristlikum ja käis meiega suurmeelsemalt ümber kui juut.“
„Minu isade Jumal aidaku mind!“ hüüdis juut. „Tahate teie õnnetu olevuse sootuks hävitada? Täna jäin ma oma lapsest ilma, tahate siis minult ka minu elamisvõimaluse võtta?“
„Sul on vähem muret, kui oled lapseta,“ ütles Aymer.
„Ah, mu isand,“ ütles Isaak, „teie seadus takistab teid teadmast, kui väga meie lapsed meil südame külge on kasvanud. — O Rebekka, mu armastatud Raheli tütar, oleks iga leht selle puu otsas tsehiin ja iga tsehiin minu oma, kogu selle varanduse annaksin ma, et teada saada, kas sa veel elad ja kas oled pääsnud natsareenlaste köidikuist.“
- ↑ Kurikuulus röövel.
357
