„Sa oled pagana võrukael,“ ütles pealik, „kuid sinu plaan on hea. Juut, astu ette! Vaata seda püha isa Aymeri, rikka Jorvaulx’i kloosterkonna ülemat ja ütle meile, missuguse lunastusraha ta peaks maksma? Olen kindel, et sa tema kloostri sissetulekuid tunned.“
„O, kindlasti,“ ütles Isaak, „minul on püha isaga äriühendused, olen temalt nisu ja otri ostnud, maavilja ja palju lambavilla. See on rikas kloosterkond, tema head isad söövad hästi ja joovad magusat viina. Ah, kui minusugusel jätisel oleks niisugune kodu, kuhu ta läheks, ja niisugused sissetulekud aastas ja kuus, mina maksaksin palju hõbedat ja kulda, et end vangist lunastada.“
„Juudipeni!“ hüüdis prior, „keegi ei tea paremini kui sinu oma neetud isik, et meie jumalakoda on kantsli ehituse pärast võlgades…“
„Sama ka Gascogne’i veinide tõttu, millega viimati oma keldri täitsite,“ rääkis juut vahele, „kuid see on tühine asi.“
„Kuulake seda uskmata koera!“ ütles vaimulik, „tema patrab, nagu oleksime meie viinade pärast võlgadesse langenud, mida meil on õigus juua propter necessitatem, et ad frigus depellendum[1]. Ümberlõigatud võrukael teotab püha kirikut ja kristlased kuulavad, ilma et teda karistataks!“
„See kõik ei aita midagi,“ ütles pealik. „Isaak, nimeta summa, mis ta võiks maksta, ilma et ta naha ja karvad peaks ära andma.“
„Kuussada krooni,“ ütles Isaak, „võib hea prior väga hästi teie vaprusele maksta ja ei istu sellepärast veel põrmugi kõvemal toolil.“
„Kuussada krooni,“ ütles pealik tõsiselt. „Olen rahul, rääkisid hästi, Isaak — kuussada krooni. Niisugune on otsus, härra prior.“
„Otsus! Otsus!“ hüüdsid röövlid, „isegi Saalomon pole paremini otsustanud.“
„Sa kuulsid oma otsust, prior,“ ütles pealik.
- ↑ Tarviduse pärast ja külma peletamiseks.
355
