pöördud ja mõistab minu sõnu peaaegu sama hästi kui ma isegi.“
„Juut,“ ütles pealik, „on see tõsi? oled sa oma uskmatusest loobunud?“
„Võiksin ma sama kindlasti teie silmas armu leida, nagu ma ainustki sõna kogu selle koleda öö jooksul ei mõistnud, mis see auväärt prelaat mulle rääkis! Ah! ma olin arutu hirmu, valu ja kurbuse pärast ja kuigi püha Aabram ise oleks mulle jutustama tulnud, siis oleks ta ainult kurdid kõrvad eest leidnud.“
„Valetad, juut, sa isegi tead, et valetad,“ ütles munk; „tuletan ainult ühe sinu tõotuse meelde: lubasid kõik oma varanduse meie pühale ordule anda.“
„Nii tõesti kui ma usun jumalikku tõotust, armulised härrad,“ ütles Isaak endisest veel enam erutatuna, „kunagi pole minu huuled niisuguseid sõnu puutunud! Ah! mina olen vana, vilets kerjus, kardan, et olen ka lapseta, halastage minu peale ja laske mind minna!“
„Ei,“ ütles munk, „kui sa oma kirikule antud tõotused tagasi võtad, siis pead sa pattu kahetsema.”
Ta tõstis oma võitluskepi ja oleks selle hea meelega juudi seljas tantsima pannud, kui mitte must rüütel hoopi poleks takistanud ja püha munga viha nõnda enda peale tõmmanud.
„Püha Kenti Thomase nimel,“ ütles ta, „küllap ma teid, härra logard, teie raudpoti peale vaatamata õpetan, kuidas minu asjadesse segatakse.“
„Ära ole minu peale kuri,” ütles rüütel, „sa tead ju, mina olen sinu truu sõber ja seltsimees.“
„Mina ei tea sellest midagi,“ vastas munk, „ja ei taha sinu vahelesegamisest midagi kuulda!“
„Juba oled sa unustanud,“ ütles rüütel, kellele nalja näis valmistavat oma hiljutist võõrusisandat nokkida, „kuidas sa minu tõttu murdsid oma tõotuse paastumise ja valvamise suhtes — viinapudeli ja pasteedi kiusatusest ei lausu ma sõnagi.“
349
