mast“. Suursugune pealik, tulen nagu kotkas, kel tema saak küüntes.“ Ja meestesalga vahelt üldisel naerul läbi astudes ilmus ta oma majesteetlikus võidurõõmus, ühes käes tema tubli tümikas, teises nöör, mille ots õnnetule Yorki Isaakile kaela seotud, keda võidurikas preester nagu mures ja kurvastuses rõhutud looma järel vedas ning valjusti hüüdis: „Kus on Allan-a-Dale, kes teeks mu nime igaveseks mõne ballaadi või laulu loomisega? Püha Hermangildi nimel, see leelutaja puudub alati, kui leiduks talle kohane ülesanne!“
„Lõbus preester,“ ütles pealik, „sa oled täna juba vesisel palvel käinud, olgugi et aeg alles varane. Püha Nikolause nimel, kes see sul on?“
„Minu mõõga ja oda vang, suursugune pealik,“ vastas Copmanhursti munk; „õigemini minu vibu ja võitluskepi vang, kuid oma vagadusega päästsin ta veel halvemast vangipõlvest. Ütle, juut, olen ma su saadana küüsist lunastanud? Kas ei õpetanud ma sulle su credo, su pater’i ja su Ave Maria? Kas ei joonud ma sinuga kogu öö kokku või ei seletanud sulle müsteeriaid?“
„Jumala pärast,“ hüüdis vaene juut, „kas ei leidu kedagi, kes mu selle hullu, see tähendab selle püha mehe käest päästaks?“
„Kuidas nii, juut?“ ütles munk ähvardaval näoilmel. „Salgad sa uuesti, juut? Mõtle järele, enne kui sa oma uskmatusse tahad tagasi langeda; kuigi sa pole imeva põrsa pehmune — oh oleks mul üks niisugune käepärast — ometi pole sa küpsetamiseks liiga sitke! Ole mõistlik, juut, ja korda minu sõnad: Ave Maria.“
„Ei, meie ei soovi mingit pühaduse teotust, hull munk,“ ütles Locksley; „lase meid parem kuulda, kust sa oma vangi leidsid?“
„Püha Dunstani nimel,“ ütles munk, „mina leidsin ta sealt, kust ma paremat kaupa otsisin. Mina sammusin keldrisse, et vaadata, mis oleks võimalik sealt vabastada. Ehk küll karikas vürtsitatud tuliviina võitjale õhtujoogiks kõlbab, ometi pidasin ma pillamiseks korraga nii suurt hulka kuuma viina val-
346