enam võimalik pole teile vastu hakata! De Bracy irvitab teie laituse üle, nagu ta põlgaks teie kiitustki. Minge oma koobastesse ja urgastesse tagasi, te varganäod, ja olge oma rebaseaugus vait, kui rüütellik või suursugune sõna teie läheduses kõlab.“
Kui mitte röövlite pealik poleks vahele astunud, siis oleksid need kohatud sõnad de Bracyle noolterahe kaela toonud, nüüd aga kargas ta ühe Front-de-Boeufi tallidest toodud hobuse selga, mis kuulus saagi väärtuslikuma osa hulka, ja kihutas läbi metsa minema.
Peale selle sündmuse tõttu tekkinud segaduse vaikimist võttis röövlipealik hiljuti Ashbys võidetud kalli relvakandme ja sarve omal kaelast.
„Suursugune rüütel,“ ütles ta kramplukule, „kui te mitte halvaks ei pane jahtsarve vastu võtmast, mida kord inglise vabamees kannud, siis paluksin seda mälestusmärgiks pidada teie vapruse eest ja kui teil kunagi peaks midagi teha olema — mis vapra rüütliga sagedasti võib juhtuda — või kui teid Trenti ja Teesi vahelistes metsades raskesti peaks rõhutama, siis puhuge selle sarvega kolm sõna: wa-sa-hoa[1]! ning teie leiate abimehed ning vabastajad.“
Ta pani sarve huulile ja puhus mõne korra mainitud toonid, kuni nad rüütlile meelde jäid.
„Suur tänu sinu kingituse eest, julge vabamees,“ ütles rüütel, „ja paremat abi kui sinu ja su kaaslaste oma ei sooviks ma kunagi, oleksingi ma kõige suuremas hädas.“ Peale seda kordas ta ettepuhutud toone, nii et roheline mets kajas.
„Hästi ja selgelt puhutud,“ ütles vabamees; „kahtlemata tunned sa jahikunsti sama hästi nagu sõjakunstigi! Olen kindel, et sa kord suur loomade tagakiusaja oled olnud. Seltsimehed, pange need kolm sõna omale meelde, need on krampluku rüütli kutse, ja kes neid kuuldes mitte kohe temale
- ↑ Sel ajal nimetati jahisarve toone sõnadeks ja nõnda tähendati nad ka sellekohaseis õpperaamatuis.
344
