lides. Cedric on küllalt rikas, et saatuse ülekohut tasandada ja kõik, mis tal on, on tema vabastaja oma. Sellepärast tule Rotherwoodi mitte külalisena, vaid poja või vennana.“
„Cedric on mu juba rikkaks teinud,“ ütles rüütel, „ta on õpetanud mind saksilaste voorust hindama. Rotherwoodi tulen ma küll ja teen seda varssi, kuid praegu sunnivad tungivad asjaolud mu teie saalidest eemale jääma. Teatan ette, et kui ma kord sinna tulen, siis teilt heategu ootan, mis isegi teie suurmeelsuse proovile paneb.“
„Ta on juba enne lubatud, kui välja räägitud,“ ütles Cedric oma kätt rüütli kinnastatud pihku lüües, „ta ongi juba lubatud, kuigi see oleks pool minu varandust.“
„Ära luba nii kergesti,“ ütles krampluku rüütel; „kuid ma loodan seda heategu, mis ma palun. Seni aga jumalaga!“
„Mul jääb veel öelda,“ tähendas Cedric, „et suursuguse Athelstane matuse ajal olen mina tema lossi Coningsburghi ruumide elanik. Nad on kõigile avatud, kes mõtlevad neist pidustustest osa võtta; ja suursuguse Edithi, langenud printsi ema nimel ütlen ma, et nad alati avatud on ka selle ees, kes nii vapralt, kuigi tagajärjeta töötas Athelstane päästmiseks normanni ahelaist ja terasest.“
„Ah jaa,“ ütles Wamba, kes jällegi oma isanda teenistusse oli astunud, „seal leiduvad haruldased road, kahju, et suursugune Athelstane ise oma surisöömingust osa ei või võtta. Kuid tema,“ jätkas naljahammas tõsiselt silmi tõstes, „sööb paradiisis ja teeb kahtlemata roogadele au.“
„Vaiki ja edasi,“ ütles Cedric meelepahas, mida vaigistas mälestus Wamba hiljutiste teenuste pärast. Rowena kummardus armsasti krampluku rüütli ees, Cedric soovis sellele Jumala kaasa ja nõnda liikusid nad mööda avarat metsalagendikku edasi.
Vaevalt olid nad läinud, kui rohelise metsa alt üks teine inimrong mööda metsaharvendikku liikuma hakkas, valides omale sama sihi, nagu Rowenagi ja tema kaaslased. Lähedase kloostri vaimulikud, kes Cedricu lubaduse tõttu rikka-
342
