mis saab siis tema elukutsega? Onu, kui te mulle tahaksite tõepoolest head meelt teha, siis paluksin minu mänguseltsilisele Gurthile andeks anda, kes ühe nädala teenistuse sinult varastas, et seda sinu pojale anda.“
„Temale andeks anda!“ hüüdis Cedric. „Mina annan talle andeks ning tasu veel peale kauba. Lasku põlvili, Gurth.“ — Silmapilk oli seakarjus isanda jalge ees oma põlvil. — „Sina pole enam ori ega pärispõlveline,“ ütles Cedric teda oma kepiga puutudes, „vaid õigusepärane vabamees, olgu linnas või maal, metsas või põllul. Oma mõisas Walburghamis annan sulle tüki maad päriseks omanduseks, ja Jumala viha tulgu selle peale, kel midagi selle vastu oleks!“
Mitte enam ori, vaid vabamees ja maaomanik — nõnda kargas Gurth jalule ning iseoma pea kõrguseni kaks korda maapinnalt üles.
„Sepp ja viil!“ hüüdis ta, „et vabamehe kaelast võru võtta! — Suursugune isand! Sinu kingitus tegi mu rammu kahekordseks ja kahekordselt tahan sinu heaks võidelda! Minu rinnas elab vaba vaim, olen iseendale ja kõigile ümbritsejaile nagu muudetud. Ha, Fangs!“ jätkas ta, sest truu loom hakkas oma isanda najale püsti kargama, kui ta teda nii rõõmsas meeleolus nägi. „Tunned sa oma isandat veel?“
„Jah,“ ütles Wamba, „Fangs ja mina tunneme sind veel, Gurth, sest meie peame oma kaelavõru kandma; ainult sina näid unustavat meid mõlemaid ja ka iseend.“
„Ennemini unustan tõepoolest iseenda kui sind, truu seltsimees,“ ütles Gurth, „ja kui vabadus sulle kõlbaks, küllap su isand ta sulle siis laseks osaks saada.“
„Ei,“ ütles Wamba, „ära kunagi arva, et ma sind kadestan, vend Gurth; ori istub saalitule ääres, kui vabamees peab lahinguväljale tõttama. Ja mis ütleb Oldhelm von Malmsbury: parem narrina pidul kui targana võitluses.“
Hobuste kabjamüdin hakkas nüüd kostma ja leedi Rowena ilmus ratsanikkude keskel ja suurema salga jalameeste saatel, kes rõõmsalt oma piike kõigutasid ja sõjariistu vastastikku
339
