„Paradiisi pühimused!“ ütles de Bracy. „Mis peab nüüd tegema? Tõotan pühale Limoges’i Nikolaile puhtast kullast küünlajala…“
„Jäta oma tõotus,“ ütles tempelrüütel, „ja pane mind tähele. Vii oma mehed alla, nagu mõtleksid sa välja tungida, tee taguvärav lahti. Seal on ainult kaks meest parvel, viska nad kraavi ja tungi väliskindlusele kallale. Mina lähen peaväravast ja jooksen teisest küljest väliskindluse peale tormi. Läheb meil korda seda paika kätte saada, siis võime seni vastu panna, kui abi tuleb, või meie saame allaandmisel vähemalt paremad tingimused.“
„Hea mõte,“ ütles de Bracy. „Mina tahan oma osa läbi mängida, tempelrüütel, ja ega sina mind ometi hädasse jäta?“
„Seda ei tee ma, minu käsi selle peale,“ vastas Bois Guilbert. „Kuid rutta, Jumala nimel!“
De Bracy tõmbas ruttu oma mehed kokku ja tormas alla taguväravale, mille ta laskis lahti teha. Aga vaevalt oli see sündinud, kui musta rüütli vägev jõud de Bracy ja tema sõdurite vastupanust hoolimata omale tee lossi sisse murdis. Kaks esimest langesid silmapilk ja teised taganesid, kuigi nende juht neid katsus maksku mis maksab kinni pidada.
„Koerad!“ ütles de Bracy, „peavad kaks meest meie ainukese pääsetee võtma?“
„See on saadan!“ ütles üks vana sõdur, kes musta rüütli hoopide eest tagasi tõmbus.
„Ja kuigi ta oleks saadan,“ vastas de Bracy, „kas tahaksite siis tema eest põrgu põhja põgeneda? Loss on meie taga leekides, lontrused! Meeleheide andku teile julgust või laske mind ettepoole, et ma ise võiksin selle võitlejaga jõudu katsuda.“
Rüütellikult hoidis de Bracy oma kuulsuse alal, mille ta tolleaegistes hirmsates kodusõdades omandanud. Võlvitud käik, mis taguväravale viis ja kus nüüd kaks rüütlit käsitsi kokku said, kajas kohutavaist hoopidest, mis nad teineteisele jagasid, de Bracy oma mõõgaga, must rüütel
327
