väravate küljes leidusid, kuna silla enda tempelrüütel taganedes oli hävitanud. Rüütli kaaslastel puudus niisugune kaitse; kaks neist lasti vibupüssi kuulidega kohe maha ja kaks teist langes kraavi; teised taganesid uuesti väliskindlusse.
Cedricu ja musta rüütli seisukord oli nüüd väga hädaohtlik ja oleks võinud veel raskemaks muutuda, kui mitte väliskindlusest vahet pidamata poleks nooli müürile kaitsjate pihta saadetud, millega nende tähelepanu teatud määral kõrvale juhiti, nii et nad kaht pealikut ei saanud pillutud asjade rahega üle külvata. Ometi oli nende seisukord äärmiselt hädaohtlik ja muutus iga silmapilguga ikka ähvardavamaks.
„Häbenege ometi!“ hüüdis de Bracy oma meestele. „Teie nimetate end vibumeesteks ja ometi lasete need kaks koera lossimüüri ääres püsida. Murdke müürilt pealmised kivid ja visake neile kaela, see on kõige parem. Võtke vasarad ja hoovad ning saatke seesama siit alla!“ näitas ta ühte tahutud kivi rinnakaitses.
Samal silmapilgul nägid piirajad Ulrica poolt Cedricule tähendatud tornist punast lippu lehvitatavat. Tubli Locksley oli esimene, kes seda tähele pani, kui ta väliskindluse poole ruttas, et näha, kuidas tormijooks edeneb.
„Püha Georg!“ hüüdis ta. „Vana püha Georg Inglismaa poolt! Tungige kallale, julged vabamehed! Miks jätate tubli rüütli ja suursuguse Cedricu üksi? Edasi, hull preester, näita, et sa oma roosikrantsi eest oskad võidelda. Edasi, tublid vabamehed! Loss on meie, meil on seal sõpru ees! Vaadake seda lippu, see on kokkuräägitud märk. Torquilstone on meie! Mõtelge oma au, mõtelge saagi peale! Ainus jõupingutus ja paik on meie!“
Nende sõnadega tõmbas ta oma hea vibu vinna ja saatis noole läbi mehe rinna, kes de Bracy juhatusel kivi lahti kangutas, et seda Cedricu ja musta rüütli kaela paisata. Surijalt võttis keegi teine sõdur raudkangi, et esimese tööd jätkata, kuid tema sai noole läbi pea ja langes surnult kraavi. See pani mehed kartma, sest ükski varustus ei olnud nähta-
325
