sama olid nad Cedricuga ühel arvamisel, et tormijooks lossi peale oli igatahes ainuke õige abinõu vangide vabastamiseks julma Front-de-Boeufi võimusest.
„Alfredi kuninglik veri on hädaohus,“ ütles Cedric.
„Suursuguse leedi au on hädaohus,” ütles must rüütel.
„Püha Cristopheri[1] nimel minu jahikotil,“ ütles tubli vabamees, „kui ka mingit muud põhjust ei oleks, kui see truu ori Wamba, siis ohverdaksin ennemini mõne oma liikme kui et juuksekarvgi tema peas kõverdataks.“
„Seda arvan ka mina, mu härrad,“ ütles munk. „Mina usun kindlasti, et narr, kes oma ametis meister ja vaba igast kildkonnast ja kes võib viinakarikale samuti maiku lisada, nagu suudab seda iganes mõni pekitükk — uskuge, vennad, niisugusel narril ei pea kunagi munk puuduma tema eest palumiseks või võitlemiseks ja mina tahan seda seni teha, kui suudan veel palvetada või oma võitluskeppi keerutada.“
Nende sõnadega pani ta oma raske tümika oma pea kohal keerlema, nagu teeb seda karjane oma kerge kepiga.
„Õige, püha munk,“ ütles must rüütel, „õige, nagu oleks püha Dunstan ise seda öelnud. Ja nüüd, tubli Locksley, kas poleks mitte hea, kui suursugune Cedric kallaletungimise juhatuse oma peale võtaks?“
„Mitte mingil tingimusel mina,“ vastas Cedric. „Mina pole kunagi õppinud, kuidas neid vägivalla asukohti, mis normannid siia ägavale maale ehitanud, kaitsta või võtta. Tahan esimeste seas võidelda, kuid minu ausad naabrid teavad väga hästi, et mina pole harjunud sõdur sõjakunstis ega oska kindlaid paiku vallata.“
„Kuna suursuguse Cedricuga lugu nõnda on,“ ütles Locksley, „siis olen mina valmis vibumeeste juhtimist oma kätte võtma ja teie võite mu esimese paraja tamme oksa puua,
- ↑ Cristopher (Kristuse kandja) oli hiiglane, kes otsis võimalikult vägevat isandat omale, sai kristlaseks ja pidi usuvendi üle sillata jõe kandma. Muu seas viis ta üle ka lapse, kes ta vee alla vajutas ja ristis, andes hiiglasele eelmise nime. Laps oli Kristus ise. Tõlk.
322
