guleekidesse läinud, kust küll kunagi saadanlikumat kurivaimu pole tõusnud kui sina seda oled.“
„Jää oma usu juurde,“ vastas Ulrica, „kuni sa teada saad… Kuid ei!“ ütles ta oma lauset katkestades, „sa pead juba nüüd teada saama, missuguse saatuse on määranud sinu vägevusele, jõule ja julgusele see nõrk käsi. Kas sa ei märka, et paks ja lämmastav suits juba tuppa tungib? Arvad sa, et see on ainult sinu pimeneva silma, sinu raskeneva hinguse tulemus? Ei ole, Front-de-Boeuf! On mingisune teine põhjus. Mäletad sa, et nende ruumide all on tulimaterjali ladu?“
„Naine!“ hüüdis rüütel meeletult, „ega sa ometi seda pole põlema süüdanud? Taeva nimel, seda oled sa teinud ja loss on tules!“
„Leegid lööbuvad kõrgele üles,“ ütles Ulrica kohutaval rahul, „ja varssi saavad piirajad märku, et nad kõvemini peavad oma hävitajale peale suruma. Ela hästi, Front-de-Boeuf! Võiksid Mista, Skogula ja Zernebockki, need vanad saksilaste jumalad — kurjad vaimud, nagu preestrid nüüd ütlevad — sinu surivoodil trööstija aset täita, sest Ulrica lahkub nüüd tema juurest! Aga kui see sind võib trööstida, siis tea, et Ulrica sinu kaassüüdlasena sama tumeda ranna poole teele läheb. Ning nüüd, isatapja, ela hästi igaveseks! Võiks igast võlvikivist sulle vastu kajada see aunimi: isatapja!“
Nõnda öeldes lahkus ta toast ja Front-de-Boeuf kuulis raske võtme raginat, mis lukule kaks korda ette keeras, nõnda viimast lootussädet pääsmiseks hävitades. Äärmises hädas hüüdis parun oma teendreid ja liitlasi: „Stefen ja Saint Maur! — Clement ja Giles! — Mina põlen abitult! — Appi! Appi! Vapper Bois-Guilbert, vahva de Bracy! — Front-de-Boeuf hüüab teid! — See on teie isand, äraandlikud kannupoisid! — Liitlased, sõjavennad, teie valevandujad truuduseta rüütlid! Kõik needused, mis äraandjale kohased, tulgu teie peale, kui te mu nii viletsalt lasete hukkuda! Nemad ei kuule mind, nemad ei või mind kuulda, minu hääl
320
