vaikse sõbralikkuse toonis. Tervise kohta vastas Ivanhoe ruttu, et see on temal parem, kui ta oleks võinud loota. „Tänan sind,“ ütles ta, „kallis Rebekka, sinu osava abi eest.“
„Tema nimetab mind kalliks Rebekkaks,“ lausus neiu endamisi, „kuid teeb seda nii külmal ja ükskõiksel toonil, et see kuidagi sõnadele ei vasta. Tema sõjahobu, tema jahikoer on talle kallim kui põlatud juuditüdruk!“
„Minu meeli, kena tüdruk,“ jätkas Ivanhoe, „piinab rohkem hirm kui keha haavad. Nende meeste sõnust, kes minu juures valvasid, mõistsin ma, et mina olen vang, ja kui ma selle kareda hääle järele, mis nad siit kuhugi sõjakohuste täitmisele ajas, õieti otsustan, siis olen ma Front-de-Boeufi lossis. On see nõnda, kuidas lõpeb siis kõik ja kuidas võin ma leedi Rowenat ja oma isa kaitsta?“
„Juuti või tema tütart ta ei nimeta,“ lausus Rebekka endamisi, „aga mis olekski temal meiega tegemist; ja kui õieti karistab taevas mind, et ma oma meeltega nii väga tema küljes ripun!“ Peale seda lühikest enesesüüdistust tõttas ta Ivanhoele teateid andma, mis tal käepärast, nimelt — et tempelrüütel Bois-Guilbert ja parun Front-de-Boeuf on lossis käsutajaiks ja et lossi väljastpoolt piiratakse, kuid kelle poolt, seda ta enam ei teadnud. Ta lisas sellele juurde, et lossis olevat kristlik preester, kes võiks ehk rohkem teada.
„Kristlik preester!“ ütles rüütel rõõmsalt; „too ta siia, Rebekka, kui sa võid, ütle, et haige mees soovib tema vaimulikku nõuandmist, ütle, mis tahad, ainult too ta siia. Midagi pean ma ju ometi tegema või katsuma teha, aga kuidas võiksin ma seda, kui ma ei tea, mis sünnib väljas!“
Ivanhoe soovi mööda püüdis Rebekka Cedricut haavatud rüütli tuppa tuua, kuid nagu me teame, äpardus see Urfriedi vaheleastumise tõttu, kes samuti oletatud munga järele valvas. Rebekka läks ilma midagi korda saatmata Ivanhoele oma katse tagajärgedest teatama.
Neil polnud kaua aega teadetesaamise katse nurjaminekut kahetseda või uute abinõude leidmiseks pead murda,
300
