tanud, nii et ma kindel pole, kas ma isegi täna öösi sinna pääsen.“
„Tasa,“ ütles kloostriülem, „küllap sa juba tead, kui sa aga tahad. See kõrgeauline vend on kogu oma eluea saratseenlaste vastu võidelnud, et püha hauda tagasi võita; tema kuulub tempelhärrade ordusse, millest sa ehk juba kuulnud, ja ta on pooleldi sõdur, pooleldi munk.“
„Kui ta on ainult pooleldi munk,“ ütles narr, „siis ei peaks ta mitte nii arutult inimestega ümber käima, keda ta teel kohtab, isegi siis mitte, kui need kohe ei tõtta küsimusi vastama, mis neisse sugugi ei puutu.“
„Ma vabandan su nalja,“ vastas kloostriülem, „sel tingimusel, kui sa mulle teed näitad Cedricu asukohta.“
„Hea küll siis,“ vastas Wamba, „teie kõrgeausus peab sellest jalgrajast kinni pidama, kuni ta jõuab allavajunud risti juurde, mis vaevalt jalakõrguselt üle maapinna ulatub; seal pöörduge pahemat kätt teerajale, sest risti juurde jookseb neli teed kokku, ja ma olen kindel, et kõrgeauline veel enne tormi ulualla jõuab.“
Kloostriülem tänas oma tarka juhatajat ja ratsasalk andis oma hobustele kannuseid ning kihutas nõnda minema, nagu teevad seda need, kes tahavad enne öist tormi varju alla jõuda. Kui nende hobukapjade müdin kaugusesse vaibus, ütles Gurth oma kaaslasele: „Kui auväärt isad sinu targast juhatusest kinni peavad, jõuavad nad vaevalt täna öösi Rotherwoodi.“
„Mitte,“ vastas narr irvitades, „vaid kui neil õnne on, siis jõuavad nad Sheffieldi, ning see on neile paras paik. Ma pole ometi nii arutu metsamees, kes koera looma jälile juhataks, kui ma ei taha, et tema peale jahti peetaks.“
„Sul on õigus,“ ütles Gurth; „oleks halb kui Aymer leedi ^Rowenat näeks, ja veel halvem oleks, kui Cedric selle sõjameheliku mungaga tülli satuks, mis nende kohtamisel vististi mitte tulemata ei jääks. Ent meie, kui head teendrid, kuulame ja vaatame ning ei ütle midagi.“
29
