„Nõnda oleksid sa nende Iismaeli ja Eedomi koerte vahtida,“ sosistas Isaak pelglikul pilgul rüütlite ja kannupoiste suruva hulga poole vaadates. Kuid Rebekka oli juba oma halastavat kavatsust teostamas ja ei kuulnud enam, mis isa ütles, kuni see tütre mantli käisest kinni haaras ja uuesti hirmunult hüüdis: „Aaroni habeme nimel! Aga mis siis, kui see noormees sureb! — kui ta sureb meie hoiu all, kas meid siis tema veres süüdi ei arvata ja rahva poolt tükkideks ei kista?“
„Tema ei sure, isa,“ ütles Rebekka ja vabastas ettevaatlikult enda isa käest, „tema ei sure mitte, kui meie teda maha ei jäta, aga kui me seda teeme, siis oleme küll tema veres vastutavad Jumala ja inimeste ees.“
„Ei,“ ütles Isaak tütre kätt vabaks lastes, „mind kurvastab nii väga tema veretilke nähes, nagu oleksid nad kuldtükid, mis tulevad minu enda rahapungast. Ja ma tean väga hästi, et Bütsantsi rabi Manasse tütre Mirjami õpetused (kelle hing on paradiisis) on su osavaks teinud ravitsemiskunstis ja et sa tunned rohtude jõudu ning eliksiiride võimu. Sellepärast tee nagu su süda sind käsib, sest sina oled hea tüdruk, oled õnnistus, kroon, rõõmulaul minus endas ja mu majas ning mu isade rahva seas.“
Kuid Isaaki kartus polnud halvasti põhjendatud ja tema tütre suurmeelne ning tänulik heatahtlus heitis ta enda Ashby teel Brian de Bois-Guilberti õnnistamata pilkude vahtida. Tempelrüütel käis kaks korda edasi-tagasi neist teel mööda ja silmitses aineti ilusat juuditüdrukut, ja meie tunneme juba neid tagajärgi, mis tema imetlus Rebekka ilu suhtes tekitas, niipea kui juhus selle neiu mehe metsiku himuruse võimusesse heitis.
Rebekka ei kaotanud silmapilkugi aega, et haavatud lasta oma ajutisse asukohta viia, ja vaatas ning katsus ise haavad järele ning sidus nad kinni. Romaanide ja romantiliste ballaadide lugeja peaks mäletama, kui sagedasti naisterahvaid pimedal keskajal pühendati haavaarstimise saladustesse ja kui
287
