kuldtüki, öeldes: „Pea meeles, et ma sul kuue kui ka naha seljast maha tõmban, kui sa oma ülesannet ei täida.“
„Annan luba üht kui ka teist teha,“ vastas Cedric ja sammus rõõmsalt üle vaba välja edasi, „kui ma midagi paremat sinult pole ära teeninud.“ Siis lossi poole tagasi pöördudes viskas ta kuldtüki andjale järele ja hüüdis: “Petis normann, sinu kuld kadugu ühes sinuga.“
Front-de-Boeuf kuulis neid sõnu ebaselgelt, kuid liigutus oli kahtlane. „Vibumehed!“ hüüdis ta valvuritele välimisel müüril, „saatke nool läbi selle munga kuue. Kuid pidage,“ hüüdis ta, kui valvurid oma vibud vinna tõmbasid, „ei maksa vaeva; peame seni teda usaldama, kuni meil paremat pole. Ma arvan, ta ei julge mind ära anda; halvemal korral võin ma ikkagi nende Saksi koertega asju ajada, kes mul kindlasti luku taga seisavad. Hei! vangivaht, lase siia tuua Cedric von Rotherwood ja see teine mats, tema kaaslane, see lähendab von Coningsburgh — Athelstane, või kuidas nad teda nimetavad. Juba ainult nende nimed on normanni rüütli keelele koledus ning neil on seapeki maik. Anna mulle kärakas viina, nagu ütleb lõbus prints Johann, et ma võiksin selle halva maigu suust loputada — viige see relvakambrisse ja tooge sinna ka vangid.“
Tema käsud täideti. Kui ta sinna Gooti saali astus, kus nii mõnigi sõjasaak tema enda kui ka isa päevilt seinal rippus, seisis viinapudel juba laual ja kaks saksi vangi nelja vahi valvel. Front-de-Boeuf võttis hea sõõmu viina ja pöördus siis saksilaste poole — sest selle tõttu, et Wamba oma mütsi silme peale oli surunud, valgus tume oli ja parun Cedricut ainult pealiskaudselt tundis (kes oma normanni naabritest kõrvale hoidus ja harva oma mõisast lahkus), ei saanud ta kohe pettuse jäljile, mille abil tema tähtsam vang põgenenud.
„Inglismaa vaprad mehed,“ ütles Front-de-Boeuf, „kuidas meeldib teil Torquilstones? Kas mõistate nüüd, mis teie surquedy ja outrecuídance[1] Anjou printsi pidul väärt on?
- ↑ Häbematus ja uhkus.
276
