„Tule mulle siis läbi selle koridori järele, et ma võiksin su taguväravast välja lasta.“
Ja arvatava munga ees sammudes õpetas Front-de-Boeuf teda tema toimetuses järgmiselt:
„Sa näed ju, härra munk, seal seda saksilaste seakarja, kes on julgenud Torquilstone lossi kallale tungida. Räägi selle kindluse nõrkusest, mis sul pähe tuleb, või jutusta midagi muud, et neid vähemalt kahekümneneljaks tunnikski siin kinni pidada. Vaheajal vii aga see kiri… kuid pea: oskad sa lugeda, preester?“
„Mitte ainustki tähte peale minu palveraamatu,“ vastas Cedric, „ja sedagi mõistan ainult sellepärast, et ma ta peast tean — kiidetud olgu neitsi Maria ja püha Withold!“
„Seda paremini kõlbad sa minu käskjalaks. Vii see rull Filip de Malvoisini lossi, ütle, et see tuleb minult ja et selle kirjutas tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert ning et mina palun ta niisuguse kiirusega Yorki läkitada, nagu seda hobu ja mees suudavad. Ütle talle, et ta mureta oleks, sest tema leiab meid kindluse müüri tagant terveina ja puutumatuina. Häbi, et meie oleme sunnitud nende jooksikute eest endid varjama, kes harjunud on põgenema juba meie lippusid lehvimas nähes ja meie hobuste kapjade müdinat kuuldes! Preester, tarvita mõnda oma kavalust, et neid võrukaelu siin kinni pidada, kuni meie sõbrad oma piikidega pärale jõuavad. Minu kättemaksmis-himu on äratatud ja tema ei puhka enne kui ta on kullina oma isu täis saanud.“
„Minu kaitsepühimuse nimel,“ ütles Cedric suurema energiaga kui see tema kutsele kohane, „ja iga teise vaga nimel, kes on Inglismaal elanud ja surnud, teie käsk peab täidetama! Ükski saksilane ei pea oma paigalt liikuma, kui minu kunst ja mõju suudavad neid seal kinni pidada.“
„Ha!“ ütles Front-de-Boeuf, „sa muudad oma tooni, härra preester, ja räägid lühidalt ning julgelt, nagu ripuks su süda selle saksilaste karja tapmise küljes ja ometi oled sa ise nende sigade sugulane.“
274
